Väike kõrvalepõige

Ausalt, jubedalt tahaks kogu aeg kirjutada sellest mis koolis toimub aga blogimine on prioriteetide järjekorras järsku kuidagi väga madalale kukkunud tunnikonspektide, tööde hindamiste ja planeerimise vahele. Iga sekund on kallis. Üldiselt on korraga raske ja huvitav. Ning kõik on maksimaalselt isiklik. Öeldakse, et ei tohi, aga on siiski. Koolilugusid tekib väga palju. Eile lõbustasin oma sõbrannat tund aega järjest valitud koolipaladega. Lapsed käituvad iga päev teistmoodi ning tunni edu tundub olevat selles kuidas ära tunda mis tujus nad praegusel hetkel on. Ja kui ise koolielu huvitavaks ei tee, teevad lapsed seda sinu eest. Näiteks käisid minul kolm õpilast purjus peaga politsei eest põgenedes autoga mitu korda üle katuse ning kuna keegi väga viga ei saanud siis nüüd käituvad nad staaridena.Naljakas killuke: kui uurisin oma mida nad nädalavahetusel tegid ning jutustasin sellest kuidas ma nädalavahetusel 9 tundi nende vihikuid parandasin, saatis mind toetav aplaus.Kell on kolmveerand 1 öösel ja ma lõbustan ennast üritades arbuusiviilu kile seest kätte saada. Laud on juba kile täis, arbuusi näen aga kätte veel ei saa. No on hästi pakitud... Samamoodi tunnen end lastega. Tean, et need head asjad on kusagil seal sees olemas aga annab kangutada enne kui kätte saan :)Natukene nalja Dilbertilt: