Uuest aastast ja arenemisest
Eelmisel neljapäeval tähistati Viljandi Paalalinna Koolis Hiina uue aasta saabumist. Meie kool on eriline, sest meil õpetatakse hiina keelt ja seega on üle võetud ka mõned sealse kultuuri traditsiooni. Iga klass sai sel hommikul taeva poole lennutada oma paberlaterna, millele kirjutati õpilaste endi välja mõeldud soovid uueks aastaks. Eestlasena on muidugi päris kentsakas mõelda aastale tagasi jaanuari lõpus – alles ju uus aasta algas. Klassiaknast koos õpilastega laternate lendu vaadates mõtisklesin aga siiski ka mina sellele, mis viimase aasta jooksul mu elus toimunud on.
Arvan, et see oligi umbes aasta tagasi, kui ma esimest korda hakkasin tõsiselt mõtlema, et äkki võiks õpetamine olla minu tee. Tahtsin tegelikult oma ellu midagi sellist, mis paneks mind iga päev uude olukorda, tekitaks ennenägematuid kogemusi ja lõppeks muudaks veel midagi paremaks ka. Mõtlesin küll pingsalt, kuid ei suutnud tulla ühegi teise tegevuse peale, mis kõigile neile nõuetele vastaks. See aasta on teinud kõike seda ja rohkemgi veel!
Arenemine on üks imelik asi. Koolis üritame me kõik väga põhjalikult mõõta oma õpilaste arengut – paneme hindeid, leiutame erinevaid jälgimissüsteeme, viime läbi regulaarseid vestlusi õpilastega, kelle arengu pärast muret tunneme jne. Kuid kuidas mõõta iseenda arengut? Eks selleks ole ka erinevaid tehnikaid, kuid ikka kipub olema nii, et elad oma igapäevast elu ja ühel hetkel tagasi mõeldes avastad, et, hops, oled hoopis teine inimene kui aasta eest. Mõnikord tekib mul küll selline kehaväline tunne, kus ma pean endale meelde tuletama, et mu elu on tõesti reaalne – ma tõepoolest teen igapäevaselt seda, mida ma teen – töötan koolis, õpin ja õpetan. Ainult iseenda seest välja vaadates ja välisele keskendudes jääb vahel täitsa tähelepanuta, mida see kõik minu endaga on teinud.
Järjest enam olen hakanud mõtlema, et minu töö tulemuslikkuse määrab ennekõike see, kes ma ise klassi ees olen ning kuidas oma töösse ja õpilastesse suhtun. Intuitiivpedagoogikas öeldakse, et õpetaja põhiline ülesanne on harmoonia loomine klassiruumis, et seal saaks toimuda õppimine. Kui see on olemas, siis lapsed õpivad. Kuna teadupärast õpivad lapsed väga palju just eeskuju kaudu, siis on väga suur roll sellel, et õpetaja ise seal klassi ees rahulik, kindel ja terviklik oleks. Ma olen kindlal seisukohal, et looduslikult ei peaks inimene pimedas ja külmas Eestimaa talves liiga palju rabelema ja pingutama ning seetõttu püüan praegu oma energiaga eriti säästlikult toimetada. Kui esimesed paar kuud koolis kippusin ma endale ette heitma, et teen liiga vähe, peaksin kuidagi rohkem vaeva nägema, vägevamaid asju välja mõtlema ja ma teen midagi kogu aeg valesti või liiga vähe, siis nüüd olen enese piitsutamise lõpetanud. Minu puhul ei pea kuuldused 15–16-tunnistest tööpäevadest lihtsalt paika ja ma ei oska kuidagi nii kaua midagi teha. Võtan rahulikult, püüan olla järjest tervem ja parem inimene ning näen, et mu mõju õpilastele on siiani pigem positiivne. Suured muutused võtavad aega ja senikaua on vaja olla tähelepanelik, rakendada võimalikult vähe vägivaldset suhtlemist ja lihtsalt toetada õpilaste arengut.
Laenates mõtteid ka oma õpilaselt, tahan kõigile soovida rahulikku ja ilusat uut aasta, palju uusi sõpru ning õnne ja headust kõigile lähedastele ja kaugetele!
Foto: Marko Saarm / Sakala