Elusid muutev kogemus...

„Ma tunnen, et olen isiksusena muutumas. See tekitab segadust. Ma tunnen, et ma ei ole enam päris see Triin Toomesaar, kes ma olin [2012. aasta] kevadel, aga ma ei ole ka jõudnud pärale selle uue enda juurde. Mu enesetunne on pisut pidetu ning hõljuv – ma ujun justkui sügavas vees, mõlemad kaldad on kaugel. See kallas, kust ma tulema hakkasin, paistab veel, ent ma ei saa ega taha tagasi minna, kuigi vastaskallast pole nähagi. Äkki mul saab jõud otsa või ma satun paanikasse ning upun?“Kirjutasin nii oma isiklikku päevikusse 1. septembril 2012. aastal, mil Noored Kooli programmile olid juba antud sõrmed ja varbad, neerud ja ajukäärud, aga päris esimene päriskoolipäev pärisõpetajana oli alles ees.„Täna ma tunnen, et olen kindlasti muutunud, aga ma ei mõista, milleks või milliseks täpsemalt. Tunnen, et olen küpsem. Tunnen, et ei lase end enam häirida väga paljudest asjadest, mis mind kunagi kindlasti oleks häirinud. Olemine on kummaline, aga seda tasakaalustab valmisolek, õhkõrn mõistmine, et kummalisus käibki eluga kaasas.“See sissekanne on 2013. aasta 1. septembrist ehk möödunud sügisest, mil üks õppeaasta juba julgelt selja taga ning teine Noored-Kooli-aasta veel ees. Aasta, mis ei ole mind kasvatanud mitte ainult õpetajana, vaid inimesena üldisemalt...Täna, 16. veebruaril 2014. aastal, mil kolmanda veerandi lõpuni on alla 30 päeva ning õppeaasta lõpuni seega pisut üle ühe veerandi, olen veendunud, et ma olen kujunenud uueks ning - julgen öelda - paremaks Triin Toomesaareks. Ma olen senisest hoopis teisiti inspireerunud elust ja inimesist enda ümber, ma olen ellu armunud, ma olen elust läbi(tungi)valt teadlik, ma olen ellu... kasvanud.Noored Kooli programm pole mitte ainult õpilaste, vaid ka osalejate endi elusid muutev.Oh, tean, ma ei ole veel sihtpunktis päral, aga ma näen selgelt seda kauaoodatud vastaskallast. Viimased kilomeetrid on minna ning – hoolimata kurnatusest ja metsikust tahtmisest puhata – on vaja veidi veel vastu pidada. Selle omamoodi maratonujumise käigus olen ma korduvalt pidanud end jõustama, olen vajanud vaimset ja füüsilist tuge enda lähedastelt, olen neid aga oma sihikindla rühkimise käigus ka kõrvale lükanud ning üksindust otsinud, ammutades inspiratsiooni hoopis muusikast, teatrist, kirjandusest, isiklikest mõtetest või lihtsast teadmisest, et ma ei tohi alla anda ja ma pean leidma võimaluse jõuda lõpuni.Ma jõuan lõpuni.Suur aitäh kõigile, kes on sel teekonnal minu kõrval püsinud ning aidanud mul maailma parandada. Päriselt – kõik on võimalik! Eriti koos.Endas kahtlejatele pisike inspiratsiooni-, motivatsiooni- ja vastupidamissüst siit.