Usk muutuste võimalikkusesse võimaldab võrdsete võimaluste loomist
Kui vene kodukeelega õpilane polegi õpetaja meelest paremat eesti keele hinnet kui kolm väärt, vahet pole mida ta teeb, kui ebakohase käitumisega tegeletakse kurjustades, paistab sellest välja jäävususkumus, mis koos sellega kaasneva sildistamisega on minu hinnangul üks oluline haridusliku ebavõrdsuse tekitaja. Seejuures on täiesti arusaadav, et usk muutuste võimalikkusesse puudub, kui ei ole teadmisi ja oskusi, kuidas muutust ellu kutsuda või pole seda kannatlikkust ja järjepidevust, mida edukas muutus eeldab. Nende teadmiste ja oskusteta võibki üks õpetaja kiirelt jõuda järeldusele, et mingid noored ongi lootusetud ja selles osas pole midagi teha.
Mina tunnen, et panustan ebavõrdsuse vähendamisse sellega, et kannan endas Noored Kooli väärtusi. Ma usun muutuse võimalikkusesse ja parandan iga õpilase “ma ei oska” → “sa veel ei oska, kui õpid ja harjutad, siis varsti oskad”. Ma ei luba neil alla anda ja kinnitan neile, et kui õppimine on raske, siis see on väga hea - see tähendab, et aju päriselt õpib. Kui ma satun pööraselt käituva klassi ette, siia ma rõõmustan, et seal on elavad, vabalt suhtlevad ja tugeva arvamusega noored ja ma tean, et neist saab elus asja, ja ma ütlen neile seda. Kui pöörasus hakkab õppimist segama, siis ma julgen ka vastutust võtta ja hakkan koos õpilasega lahendust otsima - “kuidas me saaksime teha nii, et sellist käitumist rohkem ei esineks?”. Üldse on koostöisus minu jaoks oluline märksõna, mulle tõesti meeldib anda õpilastele valikuid ja kaasarääkimise võimalusi kõiges, milles võimalik - lubades nii võtta vastutust oma õppimise eest. Enda rolli ma tegelikult vaatlengi pigem kui suunajat ja toetajat, kui et kedagi, kes teab, kuidas peab ja seda nõuab. Selleks, et midagi üldse salvestuks, peab õpilane õppima ja mina loon õpetajana selle keskkonna ja võimalusi, et õpilane saaks seda teha.
Kuna üks minu väga tugevaid väärtusi on iseseisvus, siis on minu jaoks ka ääretult oluline, et mu õpilased suudaksid iseseisvalt õppida ja seda üritangi toetada sellega, et loon olukordi, kus nad peavad oma õppimist ise juhtima, samas annan ka tööriistad, et sellega hakkama saada. Kui tegin mitmeosalise ülesande, mile tegemiseks oli aega kolm nädalat, siis vaatasime koos, kuidas planeerida tööd, kuidas jagada see ülesanne osadeks, kuidas eesmärgistada seda enda jaoks, kuidas osad ajaliselt kolme nädala peale ära jaotada jne. Meenutamise väärtust toon õpilasteni igas tunnis tehes ja tutvustades pöördkaarte kui fantastilist meetodit oma teadmisi testida ja õppida nii, et teadmine jääb püsima pikaajaliselt.
Ma tahan, et mu õpilased oleksid tuleviku maailmas hakkama saavad, mis tähendab, et nad teaksid, kuidas õppida - vaatamata sellele, mida konkreetselt on vaja õppida.