Miks sama klassi õpilastel ei ole täna võrdseid võimalusi hariduses
Ühes oma ajalootunnis kuulsin, kuidas üks õpilane teiselt küsis: “Miks sa ei õpi? Kas tahad koristajaks saada?” Teine nähvas seepeale: “Tahan jah.”
Seda kuuldes sekkusin arutellu ja selgitasin, et koristajaamet (või mistahes muu amet) on täiesti hea valik juhul, kui see on sinu valik, mitte ainus võimalus.
Miks juhtub nii, et osad inimesed saavad oma elukutse valida vastavalt eelistusele aga teised peavad leppima mingi kindla erialaga, sest neil ei ole valikut? Ometi on nad lõpetanud sama kooli ja nende haridustase peaks edasiste valikute tegemisel justkui sama kaaluga olema. Tuleb välja, et ühe võimalused on siiski olnud paremad kui teisel.
Hariduse kvaliteedile avaldavad mõju kaks väga olulist tegurit: kodu ja kool. Kodudes on lastel väga erinev sotsiaalmajanduslik taust. On neid, kellel on hästi korraldatud võimalused õppida ja osaleda huvitegevuses ja teiselt poolt neid, kellel suures osas puudub kodune tugi. Viimased on sageli pidanud enda hariduse eest ise võtma vastutuse juba algkooli astmes. Selline olukord paneb õpilased juba esimesest klassist alates hariduse omandamisel ebavõrdsesse olukorda.
Teine (ja ehk olulisemgi) tegur on kool koos seda ümbritseva keskkonnaga. Soe, puhas ja turvaline koolimaja, head sotsiaalsed suhted sõpradega ja toetavad ning motiveerivad õpetajad. Kuid miks siiski jääb umbes 20% Eesti lastest põhiharidusega ja võimaluseta valida omale sobiv edasine haridustee?
Meie linnakoolide klassides õpib keskmiselt 25 last korraga. Oleme samasse ruumi pannud kokku väga erineva sotsiaalmajandusliku tausta ja õpimotivatsiooniga lapsed, lootes, et see integreerib neid omavahel. 25 hästi motiveeritud õpilast ühes ruumis on igati toimiv kooslus. See annab õpetajale laialdased võimalused kasutada erinevaid rühmatöö meetodeid ja arendab õpilaste sotsiaalseid oskusi.
Samas on õpilaste seas lapsi, kes vajavad teisi tööriistu õppimiseks kui need, mida saab pakkuda suures klassis. Kui need lapsed satuvad õppima suurde klassi siis nad reeglina kas jäävad tahaplaanile ja “lohisevad” vaikselt kaasa või hakkavad ebakohaselt käituma, viies sellega alla kogu klassi võimalused õppida.
Me ei saa õpetada kõiki lapsi samas ruumis, samade meetoditega. On väheseid õpilasi, kes tulevad toime väga erinevates keskkondades ja nende õpitulemused seejuures ei kannata. Ülejäänute jaoks on tegemist ebavõrdse olukorraga. Nende kooli keskkonna loomisel ei ole võetud arvesse eripärasid, mis takistavad neil suures rühmas töötamist. Seejuures ei ole nende laste vaimne võimekus madalam, vaid selle avaldumiseks on tarvis teisi tingimusi. Õpilase eripärad ei või olla takistuseks väga hea hariduse omandamisel.
Mida mina õpetajana saan teha, et minu klassi õpilastel oleksid võrdsed võimalused õppida?
Muutunud õpikäsituse järgi on aineteadmiste ja oskuste kõrval senisest olulisemaks muutunud aineülesed ja aineid läbivad oskused. Muuhulgas toetab muutunud õpikäsitus õpioskuste arengut ja enesejuhtimise oskust. Õpioskused loovad võimaluse omandada uusi teadmisi lisaks koolile ka koolist väljaspool. Koos enesejuhtimise oskusega suudab õpilane valida endale sobiva õpistrateegia ja see toetab teda eelkõige olukorras, kus pakutud keskkond või tööriistad õppimiseks ei ole talle sobivad. Olgu selleks siis näiteks ebaproportsionaalselt suur klass või distantsõpe. Õpetajana saan tunde läbi viies tutvustada ja kasutada erinevaid õpistrateegiaid ja seeläbi toetada õpilaste arengut.
Soovin, et õpilased tunneksid end minu tunnis turvaliselt. Julgeksid eksida, võtta vastutust ja oma eksimustest õppida. Minu õpilased on uudishimulikud ja ennastjuhtivad õppijad, kes usuvad oma võimetesse.
Soovid teha tööd selle nimel, et kõigil Eesti õpilastel oleksid võrdsed võimalused hariduses?