üks tavaline päev

Eile olin enda peale päris vihane, et enam ebapedagoogilisemalt polegi võimalik käituda (asi seisnes selles, et itsitasin lubamatult 9.klassi poiste naljade peale, mis uskuge mind ei olnud mingi briti huumor, vaid pigem stiilis who farted... ühesõnaga jah, ei tahtnud üldse naerda, aga ei suutnud vastu pidada) ja et mis eeskuju mina oma käitumisega olen, aga täna samas klassis õnnestus mul end päris välja vihastada... osa poisse oli sellises tujus, et ega kaasa ei peagi midagi tegema või siis teen nö poole vinnaga ja kõõlun tooliga ja nätsutan (ma käsin nätsu ära visata ja nad käivad prügikasti juures ja hammustavad nätsu pooleks, pool läheb prügikasti, et mina näeksin ja ülejäänuga nätsutatakse edasi) ja mulle see üldse ei meeldinud. Andsin neile võimaluse end kokku võtta, aga kui seda ei juhtunud, lajatasin kolmed ära ja siis olid nad päris vihased. Üks lausa vaikis solvunult. Seda oli isegi veidi naljakas vaadata, sest selge see, et nad ei osanud seda oodata, aga loodetavasti oli see neile õppetunniks, et tööd peab ikkagi tegema. Mõnes tunnis võib ju niisama ka veidi lollitada, aga see ei saa olla läbi veerandi, muidu ei õpi mitte kui midagi. 5.klass võttis end täna kokku, alles eile olin mõelnud, et ma olen nagu esimese aasta alguses, et ei suuda neid distsiplineerida, aga siis tänane õpilaste mobiliseerumine oli päris hea. Muidugi teadustasin neile tunni algul erinevaid meetodeid nagu iseseisev töö, mida ma tunni segamise puhul rakendama hakkan, juba ette. Kohati oli isegi päris pikalt vaikust, see oli omamoodi harjumatu, aga see ka kohe kadus, kui kellelgi tuli pähe arutada ujumistundi. Nojah, mida teha. Õpetasin pres.cont. ja kuigi õpilased olid absoluutselt kindlad, et enam titamat asja pole mõtet õpetada, tegid nad gerundiumi harjutades mitmeid õigekirjavigu (runing, shineing, shoping, decorateing, jne).8.klass oli täna esimene tund uue tunniplaaniga ja see oli positiivne, eelmistel veerandil sain ma nendega kokku päeva lõpus ja see andis tunda nii mulle kui neile. Nad ei suutnud rahulikult kaasa teha ja olenemata teemast küsisid alati veerand tundi enne kolme, kas nad äkki saavad varem ära bussi peale. Muidugi esimese tunni miinus on, et osad vennad veel magavad, kuid samas on mitmeil meel siiski erk ja viitsivad kaasa mõelda.12.klass oli mystery lesson. Tegime grupitööd detektiivijuttude ajaloo põhjal, töötasime sõnavaraga ja pikemas perspektiivis kirjutame päris oma detektiivijutu. Siis vaidlesin õpilasega teemal, kas ladinakeelseid sententse võib või ei või inglise keeles hääldada inglise keele hääldusreeglite järgi (mina jah, tema ei) ja pärast tundi tuli mulle ka hea näide veel pähe lisaks juba tunnis öeldule, nt kui ameeriklane tahab midagi lahti seletada ja kasutab ladinakeelset id est, siis ütleb ta nii ie, ehk siis AI II, kui ta ütleks id est, siis osad kindlasti seda ei mõikaks. No nii siis. Või siis et nad ütlevad krushev, kui meie ütleme hrustsov. See muidugi pole enam ladina keel. :) Aga tegelikult on ju keel selline nähtus, mille õigsuse määravad ikka selle keele rääkijad. Mingi aeg on ühed reeglid ja kui juba suur enamus räägib või kirjutab mitte reeglipäraselt, siis reeglid hakkavad muutuma/kohanema jne. Eesti keel juba päris palju mugandunud. Kui aga hääldad steitus ko ja mitte status quo ja räägid kellegi inglisekeelsega, siis see on päris ok ja keegi märkust ei hakka tegema... aga noh õige või vale, eks teatud vanuses on vaidlus ja diskussioon ju päris loomulik osa tunnist. Või mis teie kogu asjast arvate?ma ei tea, ma rohkem vist ei jõua, homseks vaja veel 6 tundi ettevalmistada...