Noored Kooli 17. lennu osaleja Reimo Arba: eksimine on tee edasi, mitte tagasilöök
Reimo Arba on Noored Kooli 17. lennu osaleja ning õpetab Tartu Annelinna Gümnaasiumis bioloogiat.
Noored Kooli 17. lennu osaleja Reimo Arba
Peegeldades oma esimest aastat õpetajana, mõistan nüüd, kui kaugele olen jõudnud. Kui ma ise koolipinki nühkisin, oli mul sageli raske teiste ootustega toime tulla. Mind peeti andekaks, mis tähendas, et iga eksimus tundus kui läbikukkumine, mis raputas minu eneseidentiteeti. Mind kimbutas sageli küsimus, kes ma üldse olen, kui ma eksin ja ei olegi seetõttu andekas. See mentaliteet jätkus ülikoolis, kus tundsin end alatasa ebakompetentse ja saamatuna. Kui otsustasin astuda Noored Kooli programmi, avastasin ma tõe, millest olin puudust tundnud. Esimene aasta oli tulvil avastamist, mõistmist ning uue õppimist. Proovin neid avastusi ka enda õpilastele edasi anda.
Üks suurimaid arusaamu on see, et vead on osa õppimisest ja kasvamisest. Alles nüüd ma mõistan, et eksimine pole mitte ainult lubatud, vaid vajalik. See on tee edasi, mitte tagasilöök. Programmi kaudu sain aru, et minu arengu jaoks on oluline avatult tunnistada oma vigu ning neist õppida. Ma ei ole lihtsalt "andekas" või "tavaline" – olen inimene, kes areneb ja õpib pidevalt. Kui tund läheb täiesti metsa, pole mõtet kurta ega otsida süüdlasi. Tuleb leida midagi, mis õnnestus, ning seejärel endalt küsida: “Mida saan mina teha, et tekkinud probleemid lahendada?”.
“Vead ei ole mitte ainult lubatud, vaid need on arenguks ja õppimiseks lausa vajalikud.”
Õpetaja Reimo Arba Noored Kooli Narva linnalaagris
Oluline osa minu arengust on olnud ka teiste alustavate ning juba mõnda aega töötanud õpetajate toetus ja kogemuste jagamine. Noored Kooli programm on koht, kus saab jagada nii rõõme kui muresid ning kus keegi ei tunne, et peaks üksi hakkama saama. Seetõttu olen õppinud ka abi küsima. Varem proovisin mitte välja näidata, kui mul oli raske, ning enda eksimusi peita, kuna arvasin, et see defineerib mind. Siis tundus see kui nõrkuse tunnistamine, kuid nüüd näen seda täiesti vastupidi ja julgen paluda abi, kui ma ise hakkama ei saa. Lennukaaslaste toest, hoolivusest ja abist on saanud minu jaoks hindamatu ressurss.
Esimene aasta õpetajana oli täis avastusi, mis on aidanud mul mõista palju ka enda kohta. Koolis õppides kogetud eksimise hirm hoidis mind oluliselt tagasi. Ma keeldusin väljakutsetest ja abi küsimisest, kuna tundsin, et see teeb mind läbikukkujaks ja saamatuks. Nüüd aga leian, et vead ei ole mitte ainult lubatud, vaid need on arenguks ja õppimiseks lausa vajalikud. Abi oli samuti väga raske küsida, kuna ma ei tahtnud näidata välja, et olen nõrk ning ei saa hakkama. Nüüd on mu suurimaks abiks lennukaaslased, kes aitavad iga probleemi korral ja olen neile selle eest ülimalt tänulik.