Teooria versus praktika, kumb on olulisem? Või peaks pigem küsima, kui palju teooriat ma vajan enne praktikat?

Suve alguses enne linnalaagrit tundsin end kui kala kuival maal – täiesti võõras keskkonnas ahmides endasse teooriat, päris täpselt aru saamata mida, milleks ja kuidas teen. Armsad tuutorid ja meeskonnaliikmed aitavad mind, et oleksin valmis uues teadmistemeres sujuvalt ujuma. Õpin usinasti ja valmivad töökavad, tunnikavad ning õppematerjalid. Enesekindlus tõuseb, silmadesse tuleb taas sära ning olen valmis maailma vallutama...

Ja siis tuleb argipäev, ehk 12 vahva tegelase õpetamine Narva linnalaagris, mille käigus mõistan plaanide paikapidamatust, sest teoreetiliselt ei osanud ma ette näha, et:

mõned õpilased ei oska üldse eesti keelt;
teema on liiga raske ega vasta õpilaste tasemele;
tasemekaardistus ei tööta nii nagu ma mõtlesin, sest ei osata kirjutada;
ühtse meeskonna loomisele kulub oluliselt rohkem aega;
kõik õpilased ei taha enda isiklikku lauamängu valmistada;
tuleb siduda ise kõik kaltsunuku tegemiseks vajalikud sõlmed (sest õpilased veel ei oska sõlme teha), ehk siis 12 x 4....
savist mängunupud lagunevad laiali (sest ma ei öelnud, et teeme kõik ühest tükist koosneva looma :)), seega tuleb uued nupud leiutada;
jne jne

Või valmistamine ja suupistete tegemine vanemateõhtuks. Fotod: Jana Adari

Tehtud töö eest parim auhind mis olla saab. Foto: J. Adari

Kõikidest tagasilöökidest hoolimata leian endas siiski nii palju jõudu, et ei loobu oma projektist (lauamäng „Eesti rahvakultuur“) ja tuginedes eelnevalt õpitud teooriale ning tuutorite abile kohandan teemat, tegevusi ja õppematerjale õpilastele vastavaks. Ja kui olen raskeima osa ületanud, on käes preemiate ehk rõõmu aeg. Mu klass töötab sõbralikult koos, keegi ei tülitse ega kakle. Näen õnnelikku arusaamist õpilase silmades, kui ta mõistab, kuidas jõuab või tema leivale. Valmivad mängud, rahvustoidud ja paraneb õpilaste keeleoskus. Olen väsinud, aga õnnelik, et saame koos hakkama!

Kogu selle protsessi käigus mõistan, kui hästi on programmi ettevalmistuskoolitus üles ehitatud (teooria põimub praktikaga parimal moel) ja kui palju ma ise tänu sellele arenen. Ehk siis jõuame alguses esitatud küsimuse vastuseni. Jah, teooria on vajalik, kuid ainult käsikäes praktikaga. Olulised on mõlemad, vajan teadmisi, et teha praktikas õigeid otsuseid, ning praktikat, et kinnistada teooriat. Kui palju teooriat on paras? Sellele küsimusele vastuse leidmise teekond on veel ees....

Teooria versus praktika

Liitu

Anneta

Püsi kursis