Noored Kooli 18. lennu osaleja Hille Hendrikson-Suumann: see aasta tuli sügis teisiti
Hille Hendrikson-Suumann on Noored Kooli 18. lennu osaleja ning õpetab Ülenurme Gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust, ajalugu, matemaatikat ja kunsti.
Noored Kooli osaleja Hille Hendrikson-Suumann
Eile algas koolivaheaeg. Kirjutan seda postitust bussis Rakvere ja Tartu vahel. Taevas (III v.) on ainult õhukesed pilvetriibud (II ja II) ja päike (III) kuldab (III) puude (III) latvasid (III), ehkki (III) need (III) küll (III) ennegi (II-III) kuldsed (III) olivad (I).
Kui ma kevadel viimaks julgesin NK-sse kandideerimise otsuse vastu võtta, ei olnud mul õiget ettekujutust, mis mind ees ootab. Võtsin lihtsalt teadmiseks, et nüüd tuleb kõvasti õppida, ja juba sügisel olen nii tark, et võin ise teisi õpetada.
Õppimine mulle meeldib. Eelmisel aastal läbitud TÜ keeletoimetamise mikrokraadiprogramm oli puhas lust. Kui see kevadel läbi hakkas saama, mõistsin ma kahte asja: 1) kui nüüd ongi kõik, õppimine õpitud, ja sügisest enam kooli minna ei saagi, siis on küll mage, ja 2) eesti keelt ei oska peaaegu keegi korralikult. (Katrin Kern ehk vaid.) Eks neid asju, mida ma mõistsin, oli muidugi rohkem. Eesti keele, iseenda ja õppimise kohta üldse. Aga iga mõistmise taustal kõlas vaikne kriipiv kahetsusenoot: juba palju varem oleks võinud seda kõike mõista! NK katsetel, vestlustel ja esimestel seminaridel joonistus kogu üritusest välja pilt, et ka nemad on üht-teist mõistnud, aga kahetsemise asemel on nad otsustanud midagi ette võtta. Et uuele põlvkonnale võiks mõistmine saabuda varem. Ja mina olen nüüd osa sellest üritusest! Kas ma saan hakkama?
Minu õetütar läks sel sügisel esimesse klassi. Suviste NK Tallinna koolituste ajal elasin õe juures ja jälgisin võlutult, kuidas 7-aastane lasteaialõpetaja kasutab mängeldes õpistrateegiaid, mida ma ise nüüd viiendikele õpetada püüan. Ta küsib ohtralt igasuguseid küsimusi; kui temalt küsida, vastab julgelt ja fantaasiarikkalt, tihti valesti, ent ei kohku sest. Ta jutustab vaimustusega ümber kõik, mida on talle ette loetud või mida ta ise on lugenud või näinud, ja loob seoseid, mis hõlmavad ajalugu, lingvistikat, füüsikat, ühiskonnaõpetust jm. Jääb vaid loota, et ta kui ta esimese klassi loodusõpetuse töölehele kirjutab küsimusele „Millega lõigatakse vilja?“ vastuseks „Sirbiga“, ei tõmba õpetaja seda punasega maha, lisades kommentaariks „Tänapäeval käib see ikka kombainiga!“ (Tõestisündinud lugu.)
“Õpetamine, umbes nagu teater, on kollektiivne kunst. Õpilased ei ole õpetamise objekt ega isegi mitte publik, vaid peaaegu võrdsed partnerid õpetajale.”
Õpetaja Hille Hendrikson-Suumann Noored Kooli Narva linnalaagris
Ma olen nüüd tõepoolest koolis tööl ja õpetan teisi, aga kui õpilased ütlevad „õpetaja Hille“, on seda ikka veel veider kuulda. Kas nad tõesti mõtlevad mind? Ma juba natuke tean, mida peaks tegema ja miks, aga lendamine nõuab veel palju harjutamist. Õpetamine, umbes nagu teater, on kollektiivne kunst. Õpilased ei ole õpetamise objekt ega isegi mitte publik, vaid peaaegu võrdsed partnerid õpetajale. Kõige suurem väljakutse on panna nad ise ka uskuma, et nad seda on. Iga päev püüan ikka paremini, aga vahel on küll tunne, et olen mulle usaldatud väärtusliku aja raisku lasknud ja õppinud pole keegi mitte midagi.
Sellistel meeleheitehetkedel hoian ma kümne küünega kinni avastusest, mille ma tänu NK-le olen teinud ja mis on üldse kõige tähtsam asi: õppimine peab olema tore. Kui sul õpetamine niimoodi välja ei kuku, et õppimine oleks tore, küsi õpilastelt nõu. Nad on uskumatult leidlikud ja abivalmid. Kui ma hakkan mõtlema, kui palju on nad mind aidanud tunni põnevamaks muutmisega, igasuguste ideedega, ootamatute vaatenurkadega, minu kobavate meetodite edasiarendustega, IT-abist rääkimata, taban ma end küsimast: oot-oot, kes meist siin õpetaja pidi olema?
Ma tean küll mingeid asju, mida nemad (veel) ei tea, aga vastupidi on ka. Nende „teadmine“ on intuitsioon, avatus, kivistunud hoiakute puudumine, aus reaktsioon, kompromissitu õiglusejanu ja muretu meel. Ma tahaksin seda neilt õppida, aga ega see nii lihtne polegi. See teeb alandlikuks. Tunnen, et olen ikka täiega privilegeeritud, et mul lubatakse sellist tööd teha, ehkki ma kõiki vajalikke töövõtteid veel kaugeltki omandanud pole.
Inimene õpib kogu elu. Sureb aga ikka. Seepärast ärge uskuge seda kontseptsiooni, et alguses õpin kuidas jaksan, ja pärast hakkan elama; ja et mida hirmsam on olnud õppimine, seda toredam on pärast elamine.
Elama peab kohe. Ja tore peab olema kohe. Toredat koolivaheaega kõigile õppijatele!