Riias (II)

Reede (sotsiaalse ettevõtluse foorum)Üldmulje SSE Riia (Stockholmi Kõrgem Majanduskool Riias) sotsiaalse ettevõtluse foorumist oli väga motiveeriv. Ma tundsin, et kui ma iga kuu saan ühe sellise motivatsioonilaksu, olen ma varsti maailma parim. Päevaplaanis oli neli presentatsiooni ja hiljem paralleelselt ka töötoad. Presentatsioonid:Andreas Heinecke „Business as Unusual – Myth and Reality of Social Entrepreneurship“Jonathan Robinson: Turing Crisis into Opportunity“Atis Zakatistovs: „Strategic Corporate Social Responsibility“Keely Stevenson: „Keely Stevenson “Venture Philanthropy”“Ja töötoad:Andreas Heinecke “How to Become a Social Entrepreneur”Jonathan Robinson “The Hub: Creating Social Entrepreneurship Ideas”Keely Stevenson “Social Investment”Atis Zakatistovs “Strategic Corporate Social Responsibility”Kohe hommikul tekitas minus sooja tunde see kui SSE Riia pro-rektor Diana Pauna tuli kavalate silmadega minu juurde ning küsis: „noh, kuidas on?“. Pärast põgusat muljetamist põhikooliõpetaja võludest (imelikul kombel tulevad teistega rääkides silme ette just naljakad ja lõbusad koolilood ning vähesest unest ja õpilaste pereprobleemidest tingitud „valud“ millega ma igapäevaselt kokku puutun muutuvad kuidagi tühiseks), rääkisime ka SSE Riia poolt korraldatavatest Balti riikide õpetajatele suunatud üritustest. Diana kutsus mind ka oma õpilastega Riiga külla. Et neil oleks siht silme ees. Esmaspäeval lähen kooli ja ütlen, oma klassidele, et kõigil, kes teise veerandi lõpuks saavad käitumishinde hea või parema, on võimalus minuga kevadel Riiga külla tulla. Äkki motiveerib see minu Tootse õppetöösse tõsisemalt suhtuma?Esimesed presentatsioonid olid väga head. Kuna olen Noored Kooli koolitustel üsna interaktiivõppega harjunud, oli pärastlõunal veidi raskem keskenduda ja kohati kippus pikast istumisest ka uni silma tikkuma. Kollektiivse kogemuse maksimeerimiseks jagasime Sandraga ennast „Kuidas saada sotsiaalseks ettevõtjaks“ ja „HUB-i tutvustamine Lätis“ töötubade vahel ära. Kokkuvõtteks „killud“ mis minule midagi juurde andsid:#1 maailma sotsiaalsete probleemide (nälg, hügieen, puhas joogivesi, ravimid, haridus) lahendamiseks vajaminev raha ($30b, mille jaoks lihtsalt raha ei ole) võrdluses näiteks ameerika jäätise, tubaka, koduloomatoidu, alkoholi tarbimise (ca $200b) ning sõjaväeliste kulutustega ($700b). Ja finantskriisi ajal pankadesse „pumbatud“ $1400b (raha „leiti“ orienteeruvalt ühe kuu jooksul).#2 mis on normaalse inimese ja sotsiaalse ettevõtja vahe? Seal, kus normaalne inimene näeb lahendamatut probleemi, näeb sotsiaalne ettevõtja suurepärast võimalust. Võimalust õppimiseks, kaasamiseks, parandamiseks.#3 selleks, et olla edukas mõne probleemi lahendamisel, peab sotsiaalsel ettevõtjal olema emotsionaalne kapital ja motivatsioon, tema lugu. Lugu mis seob teda probleemiga ja mis ei lase tal puhata enne kui probleem on lahendatud. Sest tõkete tekkides (ja neid kindlasti tekib) peab sotsiaalne ettevõtja uskuma. Uskuma, 1) endasse, 2) sellesse, et see mis ta teeb on oluline ja 3) sellesse, et see mis ta teeb on talle tähenduslik.Lisaks oli huvitav kuulda lektorite kogemusest sotsiaalses ettevõtluses: Andreas rääkis põgusalt enda firmast mis juba viimased 20 aastat tegeleb ülemaailmselt pimedate treenimisega koolitajateks. Koolitused toimuvad täielikus pimeduses mistõttu „nägijateks“ saavad need, kes tavaelus on nõrgema rollis ja vastupidi. Jonathan juhib ülemaailmset mõttekodade võrgustikku HUB. Kuna ta mainis, et ta on kindlasti huvitatud ka HUB’i laiendamisest ja et tal ei ole Eestis kontakte, sai Jonathan endale Harlise visiitkaardi koos põgusa Noored Kooli ja Heateo Sihtasutuse tutvustusega. Jõukohane väljakutse näiteks Noored Kooli teise lennu vilistlastele?Pärast Andrease töötuba jäin pikemaks ajaks mõttesse: alates Noored Kooli programmiga liitumisest olen tundnud endas pead tõstmas tulevast sotsiaalset ettevõtjat. Kuid kui tugev on minu lugu? Traditsiooniline suure kaliibriga sotsiaalettevõtja on elus midagi kallist kaotanud või midagi traumeerivat läbi elanud: midagi mille kompenseerimiseks tõuseb ta hommikul voodist välja ja läheb raskuste kiuste maailma parandama. Tagasi vaadates, on minul elus tohutult vedanud: superhea pere, väga hea haridus, lahedad sõbrad, portsuga õnne ja palju võimalusi. Keegi, kes elab õnnelikult oma „mulli“ sees. Sest kõik mida ma siiamaani teinud ja näinud olen kinnitab minu usku sellesse, et eesmärgid täituvad. Mis on minus sellist, mis takistab mul olemast õnnelik kui ma ei ole teatud probleemi lahendanud? Kas minu loos on üldse selline asi?Intensiivse foorumi lõpus läksime Sandraga oma ajutisse ööbimiskohta kokkama. Win-Win: Harlis õppis kuidas pastat teha, Sandra sai kiita, ning Laura ja Marcis said korraliku kõhutäie. Vaieldamatuks õhtu naelaks jäi pooletunnine väikse jala otsimine.Veidi hiljem ühinesime SSE Riia vilistlaste kokteilipeoga Alberti hotellis. Nägin paljusid häid sõpru: kes töötab konsultandina, kes pangas, kes turunduses, kes väikeettevõtetes kõigetegijatena. Ja kõik küsisid mult, et kuidas õpilased on ja kas on väga hull. Ja mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et tegelikult väga hull ei olegi. On väga arendav, väga vastutusrikas ja mida rohkem ma lasen õpilastel oma arvamust avaldada, seda lõbusam ka. Ja hoolimata sellest, et ma tunnen vahel nagu oleksin peaga vastu seina jooksnud, et see on kohati emotsionaalselt väga raske ning et kohati tunnen ma ennast mõne probleemi ees täiesti abituna, tundub mulle oma õpilasi vaadates, et ma teen midagi väga olulist. Ja naljakal kombel piisab mulle sellest täiesti, et tunda ennast hästi. Ja kui keegi küsib kuidas mul läheb, siis ma naeratan sest mulle tuleb meelde mõni „ahhaa“.Kokteiliõhtult vedasin Sandra edasi vanalinna tutvustamaks talle Riia ööelu ning selle kuulsaid esindajaid: Cuba, Shot Bar ja French Bar. Varajastel hommikutundidel jätsime mu sõbrad linna peale ning läksime järgmiseks päevaks jõudu koguma.