Minu kolmas postitus

Minu päeviku pidamine on saanud veel harvemaks kui kuuvarjutus. Seda viga on ka raske parandada. Igal nädalal on palju elamusi ja sündmusi, millest kirjutada. Ometigi ma ei tee seda. Esiteks on raske neid edasi anda, ilma et nendest mälupiltidest palju värve ära ei kaoks. Teiseks, on ajal olnud viimased kaks kuud hoopis teistsugune hind.Tundsin, et oktoobri alguses läks elu veidi lihtsamaks, elu sai mingisuguse kindla rütmi. Veel kuu aega edasi ja tundsin kuidas mõnedel päevadel hakkas aega üle jääma. Olgu see kasvõi üks minut vahetunnist, kuid seda minutit ei ole võimalik märkamata jätta.Oluline muutus minu päevakavas siin Vodjal on see, et olen hakanud hommikul kl 4…5 üles ärkama. Tõdesin, et õhtul ei tule tundide ettevalmistamisest midagi välja. Teen seda hommikul enne kooli, mis algab kell 8:45 ja kestab teadmata ajani. Olenemata päeva pikkusest minuga kontakti saada peale kella 10 õhtul on praktiliselt võimatu. Vara üles, vara voodi, nõnda tarkus majja toodi…Siin Vodja lähiümbruses aga toimub põnevaid asju – valmistatakse kitsejuustu, ehitatakse kandleid ja savimaju, tehakse sepatööd jne. Noored inimesed. Suurest linnast maale asunud, oma kohta otsima ja leidma. Osaliselt on see kõik Vodja kooli tekkeloo ja tegijatega seotud. Iga uus algatus oleks olnud nagu plahvatus, millest tekkinud tolm pole veel maha langenud ning ka minu, värske külaelaniku, ninasõõrmetes hästi tunda. Tunnen, et pillun siin ka ise sädemeid ja annan sellega kogukonnale midagi väärtuslikku juurde. Midagi, mida veel siin ei ole.Tund tagasi tulime õpetaja Taaviga lapsevanem Peetri juurest, kes tegi meile ettepaneku homsel isadepäeva kontserdil üks laul laulda. Tuleb selline rock’n’rolli stiilis veidi sürr ja koomiline etteaste rühmituselt nimega Argpükside Ansambel. Ja lugu räägib alkoholi pahedest. Mina natuke laulan ja natuke mängin klaverit kaa. Taavi natuke laulab ja Peeter natuke mängib kitarri ja ka laulab. Tuleb selline natuke kiiksuga perfonks.Alkoholist rääkides…täna tegin oma klassiga väikese väljasõidu. Imelik mõelda, et kogu minu 8.klass, täies koosseisus, mahtus väiksesse kaheukselisse Golfi ära, aga ma juba harjun sellega. Väga mugav on liigelda, ei pea bussi tellima vms. Käisime Järva-Jaani Gümnaasiumi poolt korraldatud Järvamaa Tervisefoorumil (http://www.kultuuri.net/n/jarva/?op=events&id=34794). Räägiti alkoholi kahjulikkusest ning jagati kondoome. Toimus ka meelemürke puudutav viktoriin, millest küll poisid eriti vaimustuses ei olnud. Aga lubadus nendega Järva-Jaani autode varjupaika külastada mõjus motiveerivalt. Poisid osalesid meelemürke puudutavas viktoriinis, punktisumma poolest küll mitte eriti edukalt, kuid minu meelest oli neile see kogemus väga vajalik. Kuna võitjate autasustamisele meil asja polnud, siis järgmine sihtpunkt oligi autode varjupaik. Oli mul ka endal juba ammu plaan seda külastada, ja nüüd siis sai see teoks.Eile õhtul kell pool 10 oli pool klassi (2 õpilast) ukse taga, et lähme sõitma. Et nad Taaviga just käisid ja ma olevat neile niigi ühe sõidu võlgu jäänud – võimendi putitamise ja auto käimalükkamise eest. Jah, tõesti…oma sõna tuleb pidada (õpilased on kasutusele võtnud sellise termini, nagu „kokkulepe“ ja nad teavad ka selle tähendust). Pealegi, polnud see nende poolt üldsegi paha mõte. Igatahes üks poistest sõidab märgatavalt kiiremini kui mina, kõrvalistmel olla oli…huvitav. Taustaks nii palju, et lume tulekuga on koolistaadioni otstarve mõneks ajaks muutunud.12.novembri õhtu.Vodja mõis, korter 5.