Quo vadis, Noored Koori?
Üks väike laul oli Haapsalu rannas maas tol 2012. aasta suvel, mil 6. lend Noored Kooli suvekonverentsi õhtust pidu planeeris. Ent poolhumoorikat ühislaulmist Öö ja Ilm (vt siia) kavandades ei osanud ilmselt keegi meist aimata, kui suureks see kõik kasvada võib. Too laul ei jäänud sinna Haapsalu randa maha, vaid Maarja Urb 4. lennust korjas selle üles. Emotsioon, mida too suvine ühislaulmine paljude pedagoogide hinge istutas, ei jäänud ühekordseks väreluseks, vaid sai tänu Maarja aktiivsele eestvedamisele ja tagantlükkamisele võimaluse kesta edasi.Kui Maarja meile juba samal sügisel koorijuhi vaadata ja katsuda tõi, nägi nii mõnigi lauluhuvilistest üht dirigenti esimest korda elus nii lähedalt. Edmar Tuul kuulis aga ilmselt esimest korda elus koos laulmas (laulmist püüdmas – toim.) rühma, kus ülisuur laulutahe ja lauluoskus ei käinud alati tingimata käsikäes. Ent teadupoolest on Noored Kooli kogukonna hinnangul kõik võimalik ning ajaga õppisime meie tundma Edmarit ja Edmar meid ning ühislaulmistest sai üks suur kooskasvamine paremateks inimesteks tervikuna.Maarja, meie koorielu koordineerija abil ja tõukel sai koor helerohelised T-särgid, mille järgi meid rahvasummas ära tunda. Võtsime nimeks Noored Koori (või pikemalt ka Edmar Tuule nimeline Noored Kooli segakoor Noored Koori), saime esimesed esinemised ja lausa järgmisedki. Kõigi ühine ja suurim eesmärk oli aga läbida programm „Ma pean saama laulupeole või muidu suren“.Selles programmis kandsid meid edasi laululaagrid, lõputud naljad paremale, aga enamasti mõistagi vasakule, mõnikord varahommikunigi kestnud mauramised, kogukonna jõulupeod ja lõpuaktused, ettelaulmised laulupeole pääsemiseks koos kooridega, kelle oskused tahtsid aeg-ajalt meist nii mõnelgi hinge kinni võtta. Ent hing jäi kõigil sisse ning 2014. aasta suvel võis Edmar laulukaare ees istudes meid ülisuure imetlusega vaadata, meie aga õhinaga laulda taandumisest, tuljakut tantsivatest memmedest-taatidest, muusikast, puudutamisest ja armastavate silmade sinimustvalgest.
Ära tegime!Aitäh, Maarja, selle lõputu koordineerimise ja tagant utsitamise eest! Aitäh, Edmar, et sa ei löönud käega, vaid kasvasid koos meiega, andes nende koos veedetud tundide ja päevade jooksul endast kõik, mis anda oli! Aitäh häälerühmade vanematele, aitäh kõigile lauljatele – nii neile, kes 2 aastat vastu pidasid, kui neile, kes vahepeal uusi väljakutseid otsima suundusid! Aitäh, publik, tormiliste aplauside eest nendel kahel käel üles loetavail, ent see-eest meie jaoks ääretult väärtuslikel kontsertidel!Quo vadis, Noored Koori? See on küsimus, millele pole veel praegu vastust. Identiteedi ja uute eesmärkide otsimine alles käib. Ent ma olen veendunud, et ükskord me teeme teiega selle loo siin koos ära niikuinii!Triin Toomesaar, 6. lend