Milline on üks Itaalia kool?

Sügisvaheajal avanes mul võimalus külastada Erasmus+ töövarjutuse projektiga Põhja-Itaalias asuva Sassuolo linna kooli nimega Istituto A. F. Formiggini - Liceo* Scientifico e Classico. Lähetuse peamisteks eesmärkideks oli kogemuste vahetamine, sealse haridussüsteemiga tutvumine ning kontaktide loomine. Umbes 40 000 elanikuga linnas veetsin koos kahe kolleegiga neli päikeselist ja põnevat päeva ning vaatlesin usuõpetuse, kirjanduse, itaalia ja inglise keele tunde.Esimesena märkasin seda, et õpilased olid kuidagi väga sotsiaalsed. Koridorides ei olnud näha nutiseadmetest helendavaid nägusid, vaid elavaid ja rõõmsameelseid noori, sest koolis on telefoni jms kasutamine keelatud.Koolipäev Sassuolos algas 7.53 ning lõppes 12.53, kell helises vaid selleks, et tunni lõppemisest märku anda. Õpetaja võttis selle peale tunni kuidagi kokku, pakib õpikud, kõlarid ja muu vajaliku väikesesse kohvrisse ning suundus järgmisesse tundi.Tunnid kestsid (peaaegu) 60 minutit, päevas oli neid kokku viis koos ühe 10-minutilise vahetunniga. Vahepeal läheb ju kõht tühjaks ja tuleb pitsat või saia nosida. Kuna koolipäevad on lühikesed, siis saavad Itaalia õpilased ka laupäeva hommikul rõõmsalt kooli poole tatsuda, kusjuures iga päev on ette nähtud kolm tundi kodus õppimist.Ühes klassis oli 20-30 õpilast, kel oli jalas teksapüks ja kulunud kets, seljas kampsun ja Eastpaki kott. Samades toonides oli ka koolimaja nii seest kui väljast. Mis seal ikka ehtida, kui klassist liikuma ei pea, koolipäev on üürike ning kontserte ja muid üritusi eriti ei toimu.Õpetajate normkoormus on 18 tundi, õpilastel on 27 tundi nädalas. Peale selle võetakse aktiivselt osa projektidest, õppekäikudest ja ka meeleavaldustest.E-kool on vaid viimase paari aasta nähtus, kõikides klassides on mustad kivitahvlid, tööd reguleerib paberimajandus.Ühtpidi tervistav, kuid teisalt ka mõningaid küsimusi tekitas asjaolu, et ka puudega õpilased olid tavalisse õppetöösse integreeritud. Kõikides tundides nad ei osalenud, kuid iga õpilasega tegeles tuutor ja õpetaja, kes abistasid neid eraldi klassis ning viisid neid ka tavatundidesse.Õpetajate toas vaadati mind kui üht imepärast nähtust. Mitte sellepärast, et ma kuidagi väga erineksin ühest keskmisest itaallannast, vaid seetõttu, et niivõrd noori õpetajaid Itaalias ei leidu.Üldiselt oli õpilaste ja õpetajate vaheline suhe oli soe ja austav. Õpilased kargasid kiirelt pingist appi, et Ubuntuga hädas olevat õpetajat abistada või vaatlejale tooli pakkuda. Selle sooja sügisvaheajaga sain taas kinnitust, et kõige olulisem ongi just mõnus usaldav suhe õpilaste ja õpetajate vahel. Tore oli näha motiveeritud ja säravaid inimesi, kes suhtlesid omavahel ilma vahepealse ekraanita ning kes ei kiirustanud koolikella peale tundi lõpetama (ega ka alustama).*Liceo tähendab meie mõistes vabatahtlikku viie aasta pikkust gümnaasiumit (õpilased on 14-19-aastased) ning ettevalmistust ülikooliks.Paar pilti ka - muidu ju ei juhtunud.    ---Sooja südant ja heldeid päkapikkeLaura (7. lend)