plaanid ja ootused

Kool on suurepärane koht. Kõik su tugevused ja nõrkused on hoobilt nähtaval. Ja armu ei anta -- kas loobud soovist olla täiuslik, või ... kannatad, kannatad, kannatad. Jäädki kannatama, väsinud ja lootusetu, ei hakka kunagi nautima.Suur oht on takerduda ootustesse. Ma ei pea silmas plaane ja ettevalmistusi: need on loomulikud nähtused. Läbi mõelda tuleb ikka, olgu või poole ööni. Aga kui plaanide osas tekivad ootused, siis kisub täbaraks. Siis kiilub ühel või teisel hetkel kinni. Tund pole kunagi  t ä p s e l t  selline nagu plaanitud. Õpilased ei käitu kunagi   j u s t   n i i , nagu sa eelmisel õhtul kavandasid. Ja kui istud oma ootustes kinni, pimesi, kangekaelselt, siis ei luba sa tarkusel avalduda.Olen püüdnud esimese kahe nädala jooksul vaadelda, millised on ootustesse takerdumise põhjused. Ühelt poolt kindlasti hirm, kohusetunne, kasvõi alateadlikult: viimseni täislaotud õppeprogrammi järgimine näib köielkõnnina. Eksimise ruumi justkui polekski. Piisab sellest, et üks tund läheb untsu, ja ma ei jõuagi enam teha seda, mida riik minult ootab...  (-- Kuidas ma saan jätta selle harjutuse pooleli, rääkida niisama, kodukorrast...? Äkki ikka kuidagi veame läbi, karjun neist täna siiski veel üle...?) Ning kartuste kõrval ka vastupidine, positiivne tõmme: tahan olla ju hea õpetaja, anda lastele midagi püsivat, midagi läbimõeldut -- ja ootan, et nad saaksid sellest aru, viimse kui üheni, kuulaksid huviga, oleksid võib-olla tänulikudki...Ei, kõik see üle parda.  Mõlemad pooled. Ära rapsi faktide ja kokkurehkendatava mõju poole. Hinga sügavalt, liugle vabalt. Kui vaja, siis peata tund poolelt sõnalt: sest olukord on hetkel selline, just selline. Räägi elust. Lase teistel rääkida. Või ole vait, vaata silma. Naerata. Sa ei ole tulnud kooli selleks, et näpuga programmis järge ajada, et lastes mõnd hollywoodilikku pääsemise-pööret esile kutsuda. Sa pole ei riigirobot ega jumala asemik maa peal. Sa oled koolis lihtsalt selleks, et anda endast igal hetkel parim.Ootustel pole siia vähimatki asja.