Osutada kuule

Minu esimese lennu õpilased, kes kevadel kooli lõpetasid, saatsid mulle viimases eesti keele tunnis Future Me rakenduse kaudu kirja tulevikku: soovitusi uue 10. klassiga toimetulekuks. Ühtlasi kordasime üle e-kirja vormistamise tavad. 1. septembril potsataski minu e-postkasti kiri õpilaselt, kes muu hulgas kirjutas: “Kahjuks peaksite valima pigem kooli, kus on õpilased rohkem motiveeritud tööd tegema, sest meie kool on alati plaan B ja see jääbki plaan B-ks.” See tegi kurvaks, aga andis samas tohutu motivatsioonipuhangu justnimelt selles koolis jätkata.

Olen ju täiskasvanud inimene, kel on elus olnud üsna palju privileege, kellele on antud oma nooruses ja õpiteel kohtuda vaimustavate õpetajate, oma ala tippudega. Seega on minu maailmanägemuses elementaarne teha kõik endast olenev, et igal õpilasel oleks võimalus oma potentsiaal realiseerida. See pole üldse plaan B! Ja nagu Kristi Paron juba 2016. aastal Postimehe arvamusküljel sõnastas: “See on võimalik siis, kui kõik koolid on head koolid ja iga kool suudab pakkuda parimat õpetust igale lapsele, sõltumata tema sotsiaalmajanduslikust taustast.” 

Parim õpetus kätkeb minu jaoks mitut elementi. 

Kvaliteetne ainetund

Minu jaoks on väga tähtis mõistvuse, paindlikkuse, sõbralikkuse ja nõudlikkuse tasakaal – need ei tohi üksteist välistada. Ootused õpilastele ei tohi olla liiga suured, aga kindlasti ei tohi õpilasi alahinnata. Kui näen, et õpilased pole nii mõnegi teema kohta minu õppeaines kunagi varem huvi tundnud, siis ei saa ma ometi mõelda, et nad pole selleks võimelised. Kui olla piisavalt nõudlik, näevad oma potentsiaali ka õpilased. Kuidas saab õpilane endasse uskuda, kui õpetaja seda oma hoiakutes ja teguviisis ei väljenda? Panin selle mõtte kirja, sest olen näinud ainetunde, kus õpetaja toimetab õpilaste mugavustsoonis, mitte ei paku väljakutseid, mis paikneksid nende lähima arengu tsoonis. Nõudlikkus on õpilasele kompliment, mitte kius. 

Kodukoha väärtustamine ja võimaluste loomine

Elan ja töötan juba neljandat aastat Võrumaal, kuhu kolisin otse Tallinna kesklinnast. Püüan kõikvõimalike klassiväliste tegevuste korraldamisel lähtuda motost: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nõnda on sulnil maikuuõhtul kerkinud koolimaja taha hiiglaslik välikino, kooli on külastanud näitlejad, ajakirjanikud, kirjanikud ja filmitegijad. Oma eeskujuga tahan näidata õpilastele, et kui teha esimene samm, saata see kiri, teha ettepanek – siis ongi kõik võimalik. Üha enam on päevselge, et kooli kaugus mõnest suurlinnast ei peaks mõjutama sealse hariduse kvaliteeti, sest lisaks kõigele elame siiski digiajastul ja õpetajatena tarvitseb meil vaid kursis olla sadade võimalustega, mida see pakub.

Kriitilisele mõtlemisele ja iseenese leidmisele suunamine
Töölt koju sõites mõtlen tihti, kuidas oleks, kui noored poleks aheldatud oma mineviku käitumis- ja mõttemallide külge. Pean silmas keskkooliõpilasi, keda valdab (tundub, et) minnalaskmismeeleolu. Kui väga tahaksin ma näidata seda, kui suurel määral on ohjad Sinu enda käes, hea noor. Asjad ei pea tingimata nii olema ega jääma, nagu nad on. Kui kodus ei ole olnud tavaks lihtsalt huvi pärast raamatuid lugeda, koos perega maailmaasjade üle arutleda, matkamas käia või lauamänge mängida, siis nii on. Soovin noortele anda pisivihjeid selle kohta, et kui nad vaid soovivad, on nende võimuses kõike muuta. Eesti keele ja kirjanduse tundides proovin neid impulsse edastada kultuuri tutvustamise kaudu: võimalikult palju teatrikülastusi, inspireerivaid külalisi koolitundides, huvitavaid arvamuslugusid, kasvõi võimalikult palju erineva muusika kuulamist vahetundides.

Nüüd meenub idamaadest tuntud sõrme ja kuu metafoor, mida lugesin kunagi Jaapani näitleja ja õpetaja Yoshi Oida raamatust “Nähtamatu näitleja”: sõrm kui õpetus, kuu kui Tõde, mis igalühel oma. Püüan oma töös olla sõrm, mis näitab kuu poole. Osutav sõrm suunab meie pilgu kuule. On võimalus, et vastasel korral me kuud ei märkaks. Siiski ei ole tähtis osutav sõrm. See pole üldse oluline. Ei tohi vaatama jääda sõrme, tuleb ise kuud näha. Ja kuigi ma tahaksin, et õpilased näeksid lihtsalt kuud, siis võin veel olla see abistav sõrm, kui vaid oskan.