Õpetamine kui sõit Ameerika mägedel

Esimene poolaasta õpetajana ongi vahepeatusesse jõudnud, et uuel aastal veel kiirema hooga edasi tuhiseda. Olen sel atraktsioonil sõitnud juba üle saja päeva, olen olnud kiirelt nii alla kui üles sõitmas, olen õppinud nii enda kui teiste kohta palju uusi aspekte, saanud juurde enesekindlust ja arusaamist, et olen õigel teel ja liigun parema maailma poole. Teen üha rohkem selleks, et iga lapse potentsiaal oleks leitud ja iga laps hooliks veelgi enam endast ning neist, kes on ta lähedal.Õpetaja mured on palju sügavamad kui enne tundusid ja veel kõrgemal on ta rõõmud ning väärtuslikumad hetked, mil on tunda klassiga ühtset õpivaimu ja tahet areneda. Nii äge on ise mõnest tunnist, kirjanikust või teemast sellisesse vaimustusse minna, et õpilased, kes tavaliselt segavad tundi, vaatavad otsa samasuguse põnevuse ning säraga; ja kui võimas on viha, kui keegi on mõne sigadusega hakkama saanud ja tuleb jälle meenutada meie kõigi kokkuleppeid.Ja härras on hetk, kui õpilane, kellega oled kuid tunnis maid jaganud ja “maadelnud”, toob viimasel koolipäeva enne jõuluvaheaega šokolaadikomme ja soovib sooja käepigistusega häid jõule. Sellised hetked annavad energiat, et selle põneva ja üllatusterohke ametiga edasi seigelda.