Nädal enne jõuluvaheaega

Hei! Siin Katrin 11. lennust. Alanud on jõuluvaheaeg, pinged ja lumi on (vähemasti Võrumaal) langenud. Võtsin plaani, et dokumenteerin kroonika ja kogemusloo mõttes oma viimase koolinädala aastal 2017. Enne jõule oli mul kavas ära teha nii palju töised tegemisi, kui vaid jaksan, et jõulude ajal mõnusalt puhata saaksin.Peamiste toimetuste nimekirja  kuulusid viimase nädala seisuga niisiis:

• tundide ettevalmistused
• tagasiside koolituspäevakule
• ainedidaktikumi kodutööd (3)
• kirjandid parandada (45!)
• NK päevik
• plaan uueks aastaks
• koolis asjad korrastada
• viimased järeltööd parandada

18. detsember, esmaspäevPühapäeval olin tulnud NK koolituselt tagasi Võrumaale, Luhametsa, koju. Väsinuna andsin kohe tagasiside koolituspäevale, sest see kipub mul alatasa meelest minema. Eriti rõõmustav oli sel korral ainedidaktikum, kus vaatasime, kuidas kirjandeid tõhusalt parandada. Selle tööga hakkangi just rinda pistma. Nüüd aga uude nädalasse...Esmaspäeval on mul tavaliselt koolipäeva sees kaks vaba tundi ja sestap jätsin paari mängu läbimõtlemise teadlikult nendeks hetkedeks.Pärast esimest tundi mõnusalt diivanile prantsatades sain aga teate, et tunniplaanis on erakorraline muutus - minul hakkab nüüdsama tund kümnendikega, siis kohe otsa kaheteistkümnendikega, siis jälle kümnendikega ja alles kõige lõpus neljanda klassiga. Päev ilma ühegi pausita. Selge. Kõik läks hästi: improviseerisin veidi, kõik seletused ei tulnud nii ladusalt, kui oleks võinud, aga mis sellest. Iga päev on uus ja pakub palju võimalusi end alati parandada.Mulle tegelikult väga meeldib, et meie koolis on kõik õpetajad nõus üksteist vajadusel asendama ja on oma tundide osas paindlikud. See tähendab, et kui minuga midagi erakorralist peaks sündima või kui mul on väga tarvis mõnel päeval koolist eemal viibida, ei jäta kolleegid ka mind hätta.Pärast tunde olin koolis veel umbes kella viieni, et järgmine päev läbi mõelda. Kaks viimast kirjanduse tundi teisipäeval pidid tulema sisukad, sest kuigi algab vaheaeg, lõpeb gümnaasiumi kirjanduskursus 22. jaanuaril.19. detsember, teisipäevTeisipäeva kõige põnevamad tunnid olid kirjandused 10. klassiga. Vaatasime, kuidas ehitub klassikaliselt üles narratiiv, õppisime, mida üldse saab (proosa)teose puhul uurida ja kinnistasime õpitut vaadatud filmi (“Surnud poeetide ühing”) analüüsides.Teises tunnis kõnelesin õpilastele veidi kirjanikest, kelle novelle me lugema hakkame. Alustasin Friedebert Tuglasest ja lõpetasin Mehis Heinsaarega. Pärast seda, kui olin maininud, et Heinsaar pälvis Tuglase novelliauhinna, küsis üks väga energiline ja tubli, ent end õige tihti kirjanduskaugena määratlev poiss minult: “Õpetaja, kas te tahate öelda, et mina võin ka Tuglase novelliauhinna saada?” Jess. Just seda ma öelda tahangi. Kui pikema küsitlemise käigus vastasin, et auhinnaga minu andmetel ka rahaline preemia kaasas käib, lubas poiss koju novelle kirjutama minna. Võit!20. detsember, kolmapäevKolmapäev möödus koolis juba õige jõuluselt. Väikesed olid poole inglise keele tunnist jõulunäidendi proovis, suured said mängida Eesti mälumängu ja arvata uudissõnade tähendusi. Päev oli lõbus ja tihe. Kell 13 saime kokku nelja õpilasega, kes vastasid veel suuliselt järele loetud teoste arvestust.Kell 13.30 hakkasin rallima. Kõigepealt tuli täita tellimus vanaemalt - verivorstide valmistamiseks tuli ära tuua… muidugi veri ja soolikad. Ikka saab.Komponendid vanaemani toimetatud, startisin, pirukas suus, Võrust Tartu poole. Tartus pidin läbi käima Lutsu raamatukogust, et laenutada sealt mõned novellikogud, mida Võrumaa raamatukogudes minu 45-le õpilasele üldse ei jagu. Kohal! 15 minutit tasuta parkimist, jess! Jooksin raamatukokku ja ruttu autosse tagasi! (Jah, selle aja sees nägin juhuslikult umbes kolme ülikoolikaaslast.)Järgmine samm: sisestada üleilmalisse asukoha määramise süsteemi tuutor Mari-Malle kodune aadress. Pidin seal olema kell 16.00, et osaleda arenguvestlusel.GPS juhatas mind küll huvitavalt ringiga üle jõe, aga vast põhjusega. Enne Ujula ringteed ootas ülekäiguraja ületamist üks pisike poiss. Väga pisike, aga väga suure seljakotiga. Klassikaline koolijüts. Jäin seisma. Poiss vaatas eeskujulikult veel korraks mõlemale poole ja hakkas üle tee sammuma. Täpselt minu auto ees peatus ta rahulikult, pöördus minu poole, kummardas tänutäheks kuninglikult ning jätkas oma teed. Vastasikune tänu. Õpetaja ja koolijüts. Lõbus.Ja täpselt nii, kui vaja, olin kell 16.00 Mari-Malle õdusas kodus, et teha aastalõpuvestlus ühiselt koos kallite lennukaaslaste Egne, Evreni ja Johannesega.Kuulata teiste kogemusi esimesest poolaastast oli ülipõnev ja mõtlemapanev. Meie meetodid on juba päris erinevateks kujunenud ja vahel on hea kõrva taha panna mõtteid, millele ise ei ole tulnudki. Lubasin, et uuel aastal tekitan endale teadlikumalt süsteemi ja võtan tundidesse rohkem aega refleksiooniks või tunni kokkuvõtteks.Kell 20.15 olin juba Võrus tagasi ja otsisin kooli jõulupeoks kingitust. Õpilasest võib mind tõesti olla raske eristada, sest teepaki sain kõrgelt riiulit kätte vaid nõnda (tegu on pakkepaberirulliga):Kell 21, kui koju jõudsin, olin sõitnud autoga kolm tundi (Võru-Tartu-Võru-Luhametsa) ja teinud igasuguseid muid askeldusi, nii et otsustasin homsed tunnid ette valmistada hommikul kell 6. Tunnid algavad kell 9, nii et kaks tundi on just paras aeg. Head ööd!21. detsember, neljapäevÄrkasin kuue ajal ja tegin kolme eesti keele ja kirjanduse tunni sisu küllaltki läbimõeldult valmis. Et oleks lõbus, samas loominguline ja arendav. Jõudsin kooli, kus mind tervitasid jopedes-mütsides lapsed. Rõõmsalt tervitas mind ka õppealajuhataja, kes teatas, et elekter oli pool tundi ära olnud ja et kõik õpilased lasti koju. Lapsed olid elevil, õpetajad olid ka veidi elevil, sest ilmselt oli jaks tegelikult kõigil otsas. Jõime rahulikult kohvi ja teed, sõime juubelipidustuste ülejääke…Siis asusin oma rahulikus klassis tööle. Panin kõlaritest muusika mängima ja parandasin töid, tegin emakeeledidaktikumi kodutöö ära ja lihtsalt mõtlesin. Kell 12.30 filmisin algklasside jõulunäidendit ja paar tundi pärast seda üritasin tõmmata faile arvutisse, milles ei olnud piisavalt ruumi. Eesmärgid neljapäevaks olid suured. Korrastasin oma erinevaid sahtleid, aknalaudu ja kaustasid, mis mul koolis erinevates kohtades olid. Panin klassi seinale õpilaste kunstitunnis illustreeritud luuletused, skännisime sisse novellid ja saatsin nende kohta õpilastele teate. Kella viieks tulid kooli tagasi ka teised sõbrad-õpetajad, sest algas gümnaasiumi jõulupidu. Käisin seda aeg-ajalt aulas piilumas, aga üldiselt ei tahtnud ma oma vaikse klassi luksuslikku töökeskkonda ja -aega ohverdada.  Lahkusin koolist kell kaheksa õhtul. Plaanitust jäid tegemata töökava ja 8 kirjandi parandamine.22. detsember, reedeJäin hommikul koju, sest tunde enam ei toimunud ja koolini on mul üsna pikk tee sõita.  Pool plaanitust jäi ikka tegemata ja üllatavalt ootamatult jõudis kätte aeg, mil startisingi juba kollektiivi jõulupeole. Enne peoleminekut kotist huulepulka otsides, leidsin vaid liivakella ja liimipulga. Peaaegu!Näib, et “peaaegu” iseloomustab tihtipeale mu igapäevaseid eesmärke. Natukene jääb ikka tegemata ja lükkub uude päeva. Oluline on aga see, mis tehtud sai! Ilma tehtu märkamise ja tänulikkuseta ei jõuaks seda ametit vist küll pidada, sest töö ei lõpe!Mõnusat puhkeaega!