Ootus vs tegelikkus
Uus amet, uus roll. Esimene kool, esimesed õpilased, esimene koolikollektiiv, esimene esimeneseptember, esimesed õnnestumised, esimesed ämbrid, esimesed proovilepanekud, esimesed kingitused, esimesed kallistused, esimesed üllatused, esimene nädalõpetajana. Kõik on uus septembrikuus! Mida ma ootasin, aga mis tegelikult juhtus?
On esimene september, kõik on kenasti riides ja ootusärevad, mina ka. Lapsed tulevad, naeratus näol. Nähes oma õpetajaid, kallistavad neid ja annavad lilli. Taasnägemise rõõm on suur! Ühtäkki heliseb mu telefon, helistab üks kolleeg, samal ajal käega üle rahva viibates: “Triin, tule ometi siia, lapsed tahavad sulle lilli anda.” Lilled mulle, ma ju uus?! Mõtlesin oma peas. Läksin. Tead, kui südantsoojendav see oli, üksteise järel tulevad, ulatavad lilled ja kallistavad, milline vastuvõtt! Sel päeval läksin koju ämbritäie lillede ja suure hulga kommikarpidega. Ma ei osanud seda oodata, aga tundsin, et olen omaks võetud!
***
On esimene tund, milleolen planeerinud tutvumistunniks. Mul on peaaegu 100 uut õpilast, tahan ju kõigi nende nimesid teada. Igas klassikomplektis teeme nimede ringi. Kõik tutvustavad ennast, ütlevad lemmikvärvi ja tegevuse. Kõik sujub! Ühtäkki midagi, mida ma ei osanud oodata. Mind pannakse kolmandas klassis proovile. Kui ring on läbi tehtud, tõuseb käsi ja julge hääl üle klassi lausub: “Nonii, Triin, palun ütle, mis meie nimed siis on?” Hetk hiljem olin kuueteistkümne ootusärevasilmapaari ees, kes kõik soovisid kuulda mind nende nimesid ütlemas. Ma eisaanud endale lubada põrumist, aga oli see alles mälutreening!
***
Lastel tuli mõelda, mis on nende unistus, ja see paberile pildiks vormida. Näen joonistusi rahast, kassist, koerast, hobustest, sukeldumisest, reisimisest, lendamisest, uhkest majast, ja siis midagi ootamatut. Küsin: “Mis on sinu unistus?”. Ta vastab: “Ma tahan olla ingel, sest siis ma saan kõiki aidata!”. Jään sõnatuks.
***
Ma üldse ei hakka rääkimagi kaardikestest, lugematutest kallistustest, väikestest kingitustest, sellest särast silmas, kui midagi rasket õnnestub, loovusest ja õpilaste siirusest. Ah jaa, ämbritest rääkides… Neid on ja tuleb juurde, aga pole midagi, mida loovus, koostöö ning avatus lahendada ei suudaks.
Mulle meeldis see tegelikkus.
Olen tänulik, et Noored Kooli on mulle selle võimaluse andnud. Olen tänulik, et Tallinna Kunstigümnaasium on mu enda hulka võtnud. Olen tänulik oma õpilastele, et nad mu omaks on võtnud. Olen tänulik, et kolleegid on toetavad. Olen tänulik oma kolmeteistkümnendale lennule. Olen tänulik võimaluse eest olla õpetaja ja õpilane.