Esimeses klassis teist korda elus

Kätte oli jõudnud kauaoodatud esimese koolipäeva hommik. See mõnus elevus ja närvikõdi olid samasugused nagu 22 aastat tagasi, ainult roll oli muutunud.

Seisin oma uue töölaua taga, hingasin sügavalt sisse, vaatasin enda ümber kaunistatud klassiruumi, kontrollisin üle klassijuhatatunni kava ja tuletasin endale meelde kõike, mida olin teinud, et jõuda sinna, kus ma olen. Naeratus tuli näole ja klassi sisenes esimene säravate silmadega õpilane, käes imearmas lillekimp oma esimesele õpetajale.

Sellest on möödas nädal, aga ajal on olnud huvitav kulg. Päevad on möödunud hästi kiiresti, aga samas on toimunud tohutult palju. Esimest koolipäeva ei olnudki nii lihtne meenutada.

Uued ülesanded, uued kolleegid, uued rõõmud, uued mured - päriselt ka kõik - kõik on uus septembrikuus. Seega siin vist polegi midagi imestada, et kiired päevad tunduvad lõputult pikad.

Vaadates sellele nädalale tagasi on olnud palju tõuse ja mõõnasid. Nädala kõige madalamal hetkel tegin ma näiteks arvutusi, mitu hommikut tuleb mul veel kell kuus ärgata, enne kui kooliaasta läbi saab. Samas ei kaalu ükski mõõn üle mu õpilaste  põnevil ja avastamisrõõmu täis silmi.

Tuleb tõdeda, et september on eriline aeg, kus olla asjalik, täita uusi eesmärke ning teha kõvasti tööd. Ikka selleks, et kõik saaks rahulikult oma rööpasse loksuda.