On mu elus algus ühel uuel lool...

Septembrikuu alguses oli meie esimeseks ülesandeks teha lennukaaslastele ülevaade koolist, mille rõõmudele ja muredele me vähemalt järgmised kaks aastat enda elust pühendame. Kasutan siinkohal võimalust ja jagan enda esmakordses blogipostituses teiega seda luulevormis valminud tutvustust väikesest Vaida koolist (ja asulast), kus ma nüüdseks juba natuke üle 2,5 kuu töötanud olen.***On mu elus algus ühel uuel lool –sel väiksel lool on nimeks Vaida kool.Ta on peidetud soode ja metsade vahele,käänulise Vana-Tartu maantee servale.See on justkui väike kadunud maailm,kuhu satun udusel ning varasel hommikul.Hoolimata sellest, et asub kaugemal linnast –on laste kilked ja rõõmgi veel jään´d sinna.Need on sadakond vahvat õpilast,Eesti mõistes täitsa tavalist koolilast,kes alustanud seal oma eluteedja kel kõik alles ootamas on ees.Leidub Vaidas inimesi nii vanu kui ka noori,lapsed käivad kunstiringis, tantsimas ning kooris.On kooli juures lasteaed, lähedal ka pood –seal täidetud saab iga elaniku soov.Kui möödund suvel Vaidasse esmakordselt sattusin,kohe selle väiksusesse, looduslähedusse armusin.Tundsin olen sattunud ma justkui minevikuradadele,lapsepõlvemälestustes talletun´d varandusele.Kahjuks pole miski siin elus puutumatu, täiuslik -nii tabas mind peagi väike tõrvatilk,kui taipasin, et seal väikeses Vaidas,on omad probleemid, nagu igas Eesti paigas.Siiski on seal midagi nii puhast, ehtsat ja siirast,mida pole leidnud ma ühestki linnast.Kas on see lootus või oskus teha rasket tööd,loodus ja loomad või tähesäras mustad ööd?Ma ei tea, mis see on, kuid ma olen üsna kindel –need järgmised kaks aastat saavad olema seal vinged!Merle, 7. lend.