Olen õnnelik, et olen õpetaja!

Ma arvan, et ma olen jälle natukene armunud..armunud oma töösse. Kõlab veidi imalalt ja totakalt, aga nii see on - isegi kui on olnud väga raske päev, mida on juba esimese nädala jooksul ette tulnud - siis nädala lõpuks on mul ikkagi selline veidi pilves hõljumise tunne ja ma olen megauhke ja megaõnnelik.Sel nädalal sain aru, kui oluline on ikkagi pühendada aega õpilastega suhete loomisele ja, kui oluline on see, et tundides toimub midagi põnevat ja teistsugust. 2. ja 3. septembril valgusid mu klassiuksest järjest sisse rõõmsate nägudega noored, kelle esimesteks küsimusteks olid kohe, et "Õpetaja, kas me sel aastal ka ikka lauluharjutusi teeme ja kas me sel aastal ka ikka stepping game´i teeme ja mis me üldse sel aastal teeme?" Nende nägudest oli näha siiras rõõm taaskohtumisest, kuigi minu poolne rõõm oli ilmselt suurem - seda kõige paremas tähenduses. Jah, päriselt õpilasteni jõudmine võtab aega, igasuguste ülesannete ja meetodite välja mõtlemine võtab ka aega, aga see tasub kuhjaga ära. Kui õpilased näevad, et sa nende nimel tõesti veri ninast välja vaeva näed, püüavad nad ise ka rohkem. Nii, et jätkan sel aastal kindlasti nende lemmikbändide lugudest kuulamisharjutuste tegemist, lemmiksportlaste ja hobide kohta grammatika-või lugemisharjutuste tegemist, me teeme sammumismängu, mis on seitsmendike-kaheksandike seas ülipopulaarne ja õpetaja jaoks väga lihtne - tuleb ainult paluda kahel õpilasel välja mõelda 20 küsimust ja tunni ajal minna õpilastega klassist välja ja küsimusi küsida. Sel nädalal luges mul üks klass Adolf Hitleri ja Johnny Deppy salahobidest - lugemine ei lähe üldiselt klassidele eriti hästi peale, aga seekord oli klassis haudvaikus ja ainult kohati kostusid: "Mismõttes?!!Ei ole?!!" Mina istusin ja nautisin.Sellest aastast olen ka klassijuhataja gümnaasiumi esimesele klassile. Esimene nädal on olnud paras emotsioonide virvarr. Algas kõik meeletult rõõmsalt, kui 1. septembril sain sületäie lilli, kuid nädal on olnud tõusude-mõõnadega, kuna koolis on praegu meeletult segadust ja ma pean väga tihti ütlema oma õpilastele, et ma ei tea ja ei oska vastata, mis tekitab minus endas veidi ebameeldiva tunde, aga lohutan ennast sellega, et ma tõesti olen klassijuhataja olnud nädala ja teen alati kõik selleks, et vastused saada ja leida. Igatahes, minu klassi lapsed on maailma kõige kihvtimad gümnaasiumi esimese klassi õpilased ja ma tunnen, et see aasta õpetajana tuleb kordades väljakutsuvam, väsitavam ja meeliülendavam kui eelmine. Olen õnnelik, et olen õpetaja!