Kõik on uus septembrikuus? Peaaegu.
Mõistagi on õppeaasta alguses väga palju uut, aga seda üllatavam on minule olnud see pisuke vana. Olen saanud möödunud päevade jooksul korduvalt imestada selle üle, et käesoleval aastal kandsin kooliaasta avaaktusel sama kleiti, mida veidi rohkem kui 10 aastat varem, 2003. aasta kevadel enda põhikooli lõpuaktusel. Ma ei osanud Kehra Keskkooli trepil lillekuhjaga poseerides aimatagi, et mu tee viib mind aastaid hiljem täpselt sama kleidiga kooli tagasi – seekord hoopis teises rollis.
Olen sellest septembrist ka klassijuhataja. See tähendab hunnikutes rohkem vastutust ja tundide kaupa rohkem tööd, aga ma tahtsin järele proovida, mis tunne on. Väga hea tunne on. Lisaks lillemäele, mida esmaspäeval läbi paduvihma kastiga koju tarisin, on mu õpilased rõõmsad ja rõõsad, säravate silmade ja oma pisikeste krutskitega. Kui näiteks ainetunnis pole kuulamine ja kaasa mõtlemine olnud mingi probleem, siis klassijuhatajatund ei tundu õpilastele vist päris tund ja 45 minutit, mida lootsin üsna lihtsasti läbi teha – plaan oli ju olemas –, ei läinud sugugi nii, nagu olin soovinud.Jah, unetunde napib juba esimesel nädalal, aga ma olen – hoolimata üleriiklikust aastatepikkusest kehvast töökorraldusest – oma uute väljakutsetega endiselt meeletult rahul. Lubasin kunagi oma uut kooliaastat alustada Survivori looga "Eye of the Tiger". Siin see on – ja refräänis võib tiigri asemel hoopis sõna teacher kasutada.