Noored Kooli 18. lennu osaleja Teodora Touart: NK väärtuste väärtusest
Teodora Touart on Noored Kooli 18. lennu osaleja ning õpetab Tallinna Pelgulinna Gümnaasiumis inglise keelt.
Noored Kooli osaleja Teodora Touart
Võta seda artiklit lugedes fookusesse tähelepanu hoidmine. Püüa lugeda terve tekst järjest läbi nii, et ei lase mõttel uitama minna, et keskendud terve aja vaid lugemisele ja artikli sisule. Ma usun, et saad sellega hakkama! Sa ütled, et sa pole varem seda suutnud? Et sa ei saa sellega kindlasti ka nüüd hakkama? Aga praegu on ju parim hetk, et alustada! Kui sa palju pingutad, vigu teed, uuesti pingutad, veel vigu teed ja siis veel hästi palju pingutad, olen täiesti kindel, et suudad seda. See kõlab nagu palju tööd? Selles on sul õigus - õppimine nõuabki palju tööd, aga ma olen sinu jaoks olemas ja toetan sind nii hästi, kui vähegi suudan. Oled valmis vähemalt proovima? Suurepärane! Hakkame siis peale.
Täpselt samamoodi tegutsen ka klassiruumis: hoolin, usun muutuste võimalikkusesse ja innustan pidevalt õppima samamoodi, nagu ise seda teen. Tunduvad väga väikesed, tavalised asjad ja seda need mõnes mõttes ongi, kuid viimase nelja kuu jooksul olen näinud, kui suure mõjuga need õpilastele on. Kahtlusi, mille nimeks sai NK seminarides üsna kiiresti jäävususkumused, esineb õpilastel pidevalt. Kuid peaaegu sama tihti kui jäävususkumusi, olen näinud sära õpilaste silmis, kui keegi neile kinnitab, et usub neisse, et nad saavad hakkama küll, kui pingutavad. Eriti tugev on see sära siis, kui nad saavadki hakkama, kui nende pingutust märgatakse ja esile tuuakse.
Üks võitlus õpilase jäävususkumusega on mul eriti eredalt meeles. Juba septembris pani üks kolmanda klassi õpilane klassikokkulepped proovile, sest ta juba teadis, et on “paha laps”. Kuna tol korral oli tegemist kaasõpilasele haiget tegemisega, rääkisin temaga pärast tundi ja selgitasin, et pean talle märkuse kirjutama, mispeale kiirustas õpilane ukse paukudes klassist välja. Järgmises tunnis teatas õpilane kõva häälega, et vihkab mind. Ütlesin, et see on väga kurb, sest minule ta küll meeldib ja minu meelest ta on vahva tegelane. Šokk, mis tema näolt peegeldus, ja tema hüüatus “ma meeldin õpetajale!!??” olid minu jaoks üllatavad, sest enda meelest polnud ma öelnud midagi erilist. Tema jaoks aga oli ilmselgelt tohutult oluline saada kogemus, kus ei laideta mitte teda, vaid tema käitumist. Mina pidin vaid hoolima ja uskuma, et ta suudab oma käitumist muuta. Tema muutis oma käitumist: hiljem ei ole selle õpilasega kordagi piiride katsetamist ette tulnud.
“Tema jaoks aga oli ilmselgelt tohutult oluline saada kogemus, kus ei laideta mitte teda, vaid tema käitumist. Mina pidin vaid hoolima ja uskuma, et ta suudab oma käitumist muuta.”
Minu jaoks on vahel lausa kahtlaselt lihtne olnud neid kaht NK väärtust oma tundides rakendada. Kas ei peaks need, kes tunni ajal liiga palju jutustavad, pinalit loobivad, riideid vahetavad, morssi segavad, mööda põrandat roomavad, teisi kiusavad, mulle närvidele käima? Kas ei peaks ma tahtma neile käega lüüa, et ah, neist ei saa kindlasti kunagi asja? Ma ei oska nendele küsimustele endiselt vastata, aga ehk ei olegi vastus kõige olulisem. Olen õppinud hoopis nautima seda, et on vähemalt paar osa õpetajatööst, mida ma ei pea õppima. Sest õppida on niigi lõpmatult palju ja kuna mingil müstilisel põhjusel - nagu mu mentor mulle terve poolaasta vältel vahetpidamata selgeks teha on üritanud - ei saa kõike korraga fookusesse võtta, tundub ka kahe asja enam-vähem automaatseks muutumine nagu suur võit.
Rääkides sellest, mida mul tuleb veel õppida, on mu kõige rohkem arendamist vajav omadus neljast NK väärtusest kindlasti julgus võtta vastutust, kuigi soov seda teha on olemas. Tõsi, olen pidanud vastutama iseenda eest juba nii mõnigi aasta. Vastutada 24x6 väikese inimese eest on aga midagi täiesti muud. Seda eelkõige seepärast, et varasemalt olen 23 aastat olnud nii-öelda alluv, kes võtab vastu käske, soovitusi ja juhatust kõigepealt vanematelt, siis õpetajatelt, siis õppejõududelt ja siis–. Oot, aga nüüd pean hoopis mina olema see, kes annab käske, soovitusi ja juhatust... Ja sealjuures pean ma ka teadma, miks ma neid annan ja et need on parimad võimalikud käsud, soovitused ja juhatus just nende jaoks. Kuigi tegelikult on see osa veel täitsa tehtav. Keeruliseks läheb alles siis, kui minu meelest parima võimaliku käsu, soovituse või juhatuse, mille oma tunnis annan, seab kahtluse alla mõni inimene, kellelt mina oma 23 aasta pikkuse allumistreeninguga harjumuspäraselt käske, soovitusi ja juhatust otsiksin.
Õpetaja Teodora Touart Noored Kooli Narva linnalaagris
Minu soov pidevalt õppida on mitmel korral tõsiselt proovile pandud, kui olen sattunud olukorda, kus pean otsustama, kas arendada julgust ja võtta vastutus selle ees, millesse usun mina, või minna kaasa autoriteediga, kelle vaatega minu tundide läbiviimise osas ma ei nõustu, aga kellele on harjumus sellegipoolest kuuletuda. Esimestel kordadel ei olnud ma oma reaktsiooniga üldse rahul, sest läksin automaatselt kaasa sellega, mida minult oodati. Kuid iga korraga muutus kontrolli ja sellega ka vastutuse võtmine veidikene vähem keeruliseks. Kuigi olen päris kindel, et minu julgus pannakse proovile veel väga mitmel korral, tean, et iga korraga on üha lihtsam oma sisemisele survele vastu astuda ja teha oma tunnis seda, millesse päriselt usun: hoolida, uskuda muutuste võimalikkusesse, pidevalt õppida ja julgeda võtta vastutust.
Nonii, saidki sellega hakkama - jõudsidki artikli lõppu! Kuidas läks? Kas sul oli meeles püüda keskenduda? Kas see oli lihtne, raske, vahepealne? Kas mõte läks vahepeal uitama? Kui see nii ka oli, siis sellest pole lugu. Põhiline on, et pingutasid, et tähelepanu hajumisel tulid põikpäiselt tagasi teksti juurde ja lugesid selle ikkagi lõpuni - kiida end! Järgmist artiklit lugedes on see juba veidi lihtsam. ;)