Miks ma õpetajaks sain – 18. lennu osaleja Eha-Liis Võrno isiklik teekond
Eha-Liis Võrno on Noored Kooli 18. lennu osaleja ning õpetab Narva Kreenholmi Koolis eesti keelt teise keelena.
Noored Kooli osaleja Eha-Liis Võrno
Alati ei ole lihtne meenutada kooliaastaid, eriti kui need olid täis raskusi. Koolikiusamine jääb tihti varjatuks, kuid selle jõuline mõju õpilase enesehinnangule ja tulevikule ei ole midagi, mida saaks alahinnata. Ka mina olin üks neist, kellele kool ei tundunud turvalise paigana. Sellest hoolimata otsustasin saada õpetajaks, et luua paremaid kogemusi tulevastele põlvkondadele.
Minu gümnaasiumi klassijuhataja kirjeldas mind lõpuklassi tutvustuses kui värvilist kuuvarjutust – ma käisin koolis harva ja iga kord uue juuksevärviga. Minu koolielu ei ole kunagi lihtne olnud ja tänu sellele tahtsin tihti nendest õppeasutustest kaduda. Kuigi tunnistan, et gümnaasium oli tagasi vaadates imeline kogemus, siis trauma, mille olin põhikoolis saanud, tekitas minus ka gümnaasiumis seda põgenemissoovi. Nimelt olin koolikiusu ohver umbes esimesest klassist kuni kuuenda klassini – aeg, mil õpilast kõige enam vormitakse.
Kasvasin üles tundega, et keegi ei märganud mind tõeliselt. Kui kaasõpilaste üleskutseid ja solvanguid sai talutud, siis suurim valupunkt oli see, et ma ei tundnud ühtki täiskasvanut, kelle poole võiksin pöörduda. Õpetajad olid oma ainetöös pühendunud, kuid empaatia ja toetuse pakkumine tundus olevat midagi, mida neilt ei võinud oodata. Just seetõttu otsustasin ma õpetajaks saada. Tahtsin olla see inimene, keda mul endal tol ajal nii hädasti vaja oli. Ma tahtsin olla õpetaja, kes mitte ainult ei õpeta, vaid ka märkab, kuulab ja hoolib.
Õpetajaks saamine ei ole ainult ametivalik, vaid kutsumus. Õpingute käigus mõistsin, kui oluline on luua turvaline õhkkond klassiruumis. See hõlmab mitte ainult kiusamise vastu võitlemist, vaid ka avatud suhtlemist ja igale õpilasele tähelepanu pööramist. Minu klassiruumis on reegel lihtne: igaüks on tähtis. Ma püüan anda oma õpilastele ruumi, kus nad saavad olla nemad ise, kriitika või tagakiusamise hirmuta. Kuigi ma ei saa muuta nende elusid väljaspool kooli, saan ma kindlaks teha, et vähemalt minu klassiruumis on nad hoitud ja hinnatud.
“Just seetõttu otsustasin ma õpetajaks saada. Tahtsin olla see inimene, keda mul endal tol ajal nii hädasti vaja oli. Ma tahtsin olla õpetaja, kes mitte ainult ei õpeta, vaid ka märkab, kuulab ja hoolib.”
Parimad hetked minu töös on need, kui õpilased tulevad minu juurde, jagades oma muresid või lihtsalt rõõmsaid uudiseid. Need hetked tuletavad mulle meelde, miks ma seda tööd teen. Minu eesmärk ei ole ainult eesti keele õpetamine, vaid ka õpilaste inspireerimine ja toetamine.
Õpetaja Eha-Liis Võrno Noored Kooli Narva linnalaagris
Narva laagris avastasin ma enda jaoks eesti keele õpetamise teise keelena. See on eriala, mis paneb nii mind kui ka õpilasi iga päev proovile. Septembris õpilastega kohtumine oli paras segadus mõlema poole jaoks – nimelt minu vene keele oskus ei ole eriti hea ja sain ka aru, et õpilaste eesti keele oskus oli sama ’hea’. Aga me mõlemad kohanesime aja jooksul üksteisega ning saame juba üksteisest palju paremini aru. Hetke olukord on pigem selline, et mina räägin eesti keeles ja nemad vastavad kas vene või algelises eesti keeles. Samas on see aga juba tohutu mõlemapoolne areng, me juba saame aru – küll varsti tuleb ka rääkimine.
Keeleõpe võtab alati aega ja kui õpilastel motivatsiooni ei ole, on see veel raskem. Seega on minu järgmine eesmärk keelt õpetada nii, et neil tekiks huvi seda ka ise vabal ajal harjutada. Seda on raske teha, õpilased tulevad ränkväsinult või just vastupidi nagu energiapallid, kes hüppavad ühest klassi otsast teise – kuid see on võimalik, lihtsalt keeruline.
Olen uhke, et valisin õpetaja tee. Koolikiusamine andis mulle väärtusliku, kuigi valusa õppetunni: iga õpilane vajab kedagi, kes näeb nende väärtust, isegi kui nad ise seda ei näe. Minu siiras soov on olla see inimene, kes märkab ja aitab õpilasi nende teekonnal, olgu see siis akadeemiline või isiklik. Ma tean, kui oluline on toetus – sest ma olen olnud õpilane, kes seda vajas.