Noored Kooli 18. lennu osaleja Maris Rebel: ma õpetan unistama, ma olen unistusteõpetaja
Maris Rebel on Noored Kooli 18. lennu osaleja ning õpetab Pöide Koolis eesti keelt, kirjandust ja ajalugu.
Noored Kooli osaleja Maris Rebel
Astusin Noored Kooli programmi staažika ema ja kooli hoolekogu juhina, kes tundis, et teab, mida noortele anda. Tõsi, mul oli vaid õrn aimdus sellest, kuidas seda tegelikult teha. Minu unistus formuleerus meie suvises Narva linnalaagris. See lihtsalt juhtus! Laagri lõpuks märkasin, et iseseisvalt toimetama olid hakanud nii õpilased koolis kui isiklik pesakond kaugel kodusaarel. Mind justkui ei olnudki vaja ja ma olin selle üle õnnelik.
Taipasin. Ma tulin kooli looma iseseisvust. Minu õpilased on iseseisvad mõtlejad, loojad ja jagajad. Aga enne kui me saame hakata looma, peab meil olema inspiratsioon ja motivatsioon. Minu sõnaraamatus on need unistamine ja soovimine.
Ehtimata end liigselt teadlikkusega, tõden, et minu elus asjad lihtsalt juhtuvad. Need on määratud. Nii algas minu esimene aasta oma pisikeses imearmsas maakoolis Aavikute majamuuseumi palvega, tagasisidestada Johannes Aaviku iseloomustust peagi ilmuvas lugemikus. Mis võiks olla ühe väikese paiga õpilastele suurem tiivustus, kui tutvuda kodupaigas sündinud suurmehe eluteega!
“Ma tulin kooli looma iseseisvust. Minu õpilased on iseseisvad mõtlejad, loojad ja jagajad. Aga enne kui me saame hakata looma, peab meil olema inspiratsioon ja motivatsioon. Minu sõnaraamatus on need unistamine ja soovimine.”
Me kõik oleme maailmamuutjad. Tuleb leida vaid see, mis meid paelub ja unistada, soovida, uskuda. Järgmisena juhtus, et minu poole pöördus kohaliku kogukonna juht, kes oli juba kevadel koos kogukonna aktivistidega unistanud paremast kodupaigast ja palus nüüd koolilt sisendit. Asusin unistama koos õpilastega. Lasin neil kirja panna, millisest kodust ja kodukohast nad unistavad. Kustutasime ära reaalse elu piirangud ja nad saatsid mulle kirja oma soovidest. Järgmiseks kirjutasime kirjandi oma unistuste Pöide Koolist.
Peagi leidsin Sten Roosi muinasjutu konkursi üleskutse ja meie hoog ei rauge.
Võtsin ette eesti keele tundesõnavara, et siduda kõike õpilaste emotsioonidega. Me oleme teel, iseenda tundmise teel. Siin on loomulikult ka minu enda tundmisi, hirmudele vastu astumist ja mägede ületust. Kavatsen olla eeskujuks, aga ärge arvake, et ideaalseks. See teekond on muinasjutuline. Justnimelt - muinasjutuline! See tähendab, et mitte ainult ainult roosiline, vaid ka okkaline, aga loodetavasti õnneliku lõpuga. Nii või teisiti on see teekond tähenduslik. Selles ei kahtle ma hetkekski.
Soovin, et iga õpilane tunneks vastutust oma elu ees ja teaks, et kõige olulisem on tal sündides kaasas. Olenemata sellest, kuidas elu meid kohtleb, on võimalus suhtuda sellesse just nii, nagu me ise soovime. Unistused on selleks, et täituda, sest kui neid ei ole, pole lootustki.
Oskus neid kirjeldada ja väljendada on kriitilise tähtsusega. Emakeel ja kirjandus on selleks hindamatu vahend. Ma olen parimas kohas - unistuste koolis, unistuste õpilastega, unistuste ainega. Tänan südamest kõiki, kes sellele kaasa on aidanud. Eriline tänu kuulub loomulikult õpilastele ❤️, kes aitavad praegu minul oma unistust ellu viia.
Jah. Ma õpetan unistama, ma olen unistusteõpetaja. 😉
PS! Noored Kooli meeskond ❤️, äge 18. lend ❤️, imeline Pöide Kool ❤️, ainult teie abiga.