NK õpetaja distantsõppel

Mulle tundub, et kriisisituatsioonis on võtmeküsimusteks milline inimene oled sina? ja millised inimesed on sinu ümber? Vähemalt teise küsimuse lühike vastus on lihtne - suurepärased. Pikemalt öeldes algab vastus sellest, et minul on suur õnn käia koolis, mis tegi kriisiks plaani valmis juba kaks päeva enne koolide sulgemist. Pidasime nõu ja tegime kokkuleppeid, mida teha, kui ka meie peame oma kooli sulgema. Ütlen ausalt, sellel kolmapäeva hommikul tundus see kõik väga uskumatu ja sürrealistlik. Ning täna tundub see kolmapäev väga kaugena...

Lapsed joonistavad kõnekäände, teevad neist pildid ja panevad padlet’isse.

Kui aga neljapäeva õhtul asi tõsiseks läks, siis oli vast kõigil hea meel, et esmased plaanid on paika pandud. Olime kokku leppinud, et iga klass saab oma google docs’i, kuhu läheb üles terve nädala plaan, algklassidel päevade kaupa sorteerituna. See õigustas ennast juba esmaspäeva hommikul, kui kõik muud infokanalid olid umbes.

Inimeste suurepärasus seisneb aga operatiivsest reageerimisest enam selles, mis edasi toimuma hakkas. Kõik on tulnud üksteisele vastu, teinud koostööd ja abistanud erinevatel puhkudel. Õpetajad julgevad abi küsida ja keegi ei kõhkle seda andmast. Üksteisega jagatakse muresid ja rõõme, häid leide ja negatiivseid kogemusi. See on see, mida ma tajun suures plaanis. Oma väikeses plaanis näen, et hoopis tihedamaks on muutunud ka praktiline koostöö paralleelklasside õpetajate vahel. Oleme küll terve aasta koos töötanud, aga sageli on see piirdunud nädala teemade ja eesmärkide kokku leppimisega. Meetodeid, töölehti ja võtteid oleme jaganud pigem juhuslikult ja jooksvalt. Nüüd aga hoiame palju rohkem sidet, vahetame plaane juba algusjärgus ja kasutame ühiseid vahendeid. Näiteks kui teen enda klassile google forms’i testi, siis loomulikult teen koopiad ka kaasõpetajatele. Kui keegi teine meist teeb hea mängu või töölehe learningapps’i, siis ka tema jagab seda teistega. See on vastutus mille olema sõnatult, kuid ühiselt võtnud - töötada koostöiselt ja abivalmilt.

Esimesele küsimusele on aga ise ehk isegi keerulisem vastata.

Kui kodus parasjagu paberit ei ole, aga õpetaja tahab kõnekäänust pilti.

Kui mõtlen endale kui inimesele või juhile, siis olen kindlasti see, kes tahab kohe tegutsema hakata. Ei mingit ootamist ega hädaldamist, hakkame aga peale! Üldiselt olen ma selline ka õpetajana. Küll aga ei tähenda see pea ees suvalises kohas vette hüppamist, vaid pigem tegutsema asumist. Täiesti uues olukorras olles otsustasin jätkata õpilaste jaoks turvaliste ja tuttavate lahendustega. Näiteks nädala eesmärkide seadmise ja nende kontrollimisega, enesehindamisega ning vähemalt esimesel nädalal ainult tuttavates keskkondades orienteerumisega. Teadvustasin endale väga selgelt, et siin pean mina võtma vastutuse, et lapsed saaksid jätkata võimalikult tavapärases rütmis ent ometi saavutada olulise ning kõigele sellele ka adekvaatset tagasisidet. 

Selle nädala jooksul olen oma õpilaste üle uhke olnud loendamatu arv korda. Nad on saanud hakkama kõigi ülesannetega, leidnud asjakohaseid ja loovaid viise, kuidas abi küsida. Analüüsinud ennast ja oma tulemusi nii adekvaatselt ja asjakohaselt, et kui ei teaks, et nad on kümnesed, siis ei usukski. Teinud asju ära enne tähtaega. Kirjutanud ja andnud teada, kui nad õigeks ajaks midagi tehtud ei saa. Ja veel palju-palju muud. Tänaseks, laupäevaks, on pea kõik täitnud ära eneseanalüüsi nädala eesmärkide kohta, kus said mõtestada nii oma õpieesmärke kui õppimist üldisemalt. Näen sellest, et paljud lapsed küll eelistaksid koolis käia ja oma sõpru ning õpetajat näha, kuid kõik vastanud on täitnud oma õppe-eesmärgid ja enamusele ka siiski meeldis asju iseseisvalt ja omas tempos teha.

Mina saan aga uut nädalat planeerides mõelda, kuidas luua distastntsilt suuremat sidusust - näiteks esmaspäeval proovime hommikuringi Zoomis.

Kokkuvõttes usun, et iga halb asi on millekski hea - siin on tohutult õppimisvõimalusi mulle kui juhile, mulle kui õpetajale, mulle kui inimesele. Sellised olukorrad näitavad kui paindlik ja kui kohanev ma tegelikult olen. Lapsed saavad teha aga suure hüppe digipädevustes, harjutada iseseisvust, tööjuhendite lugemist ja abi küsimist, lisaks kõigele muule. Seega väljume me sellest kriisist kindlasti tugevamatena! :)