Kui õpetaja kooli jõudis, oli meie haridustee juba alanud

Olen olnud poolteist aastat eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning kuigi see aeg on mind inimesena väga palju kasvatanud ja arendanud, adun siiski, et olen endiselt mägede kaugusel suurepäraseks õpetajaks olemisest. Küsin endalt pea iga nädal, kas nad on selle aja sees üldse midagi selgeks saanud, kas neil on midagi A223 ruumist kaasa võtta? Aga neist kahtlustest hoolimata on midagi juba praegu teisiti. Mitte minu meetodid, järjepidevus või oskused, vaid nemad ise – minu 126 õpilast, kes on selle ajaga täiesti omal jõul ja vastutusel muutunud, arenenud ja kasvanud. Aga sellest, kuidas ja milline roll on selles minul, oskavad nad palju paremini ise rääkida…

Mulle hakkas NK õpetaja tunde andma, kui käisin 8. klassis. Klassijuhataja luges meile ette uute õpetajate nimed, arvasime, et jälle tuleb meile keegi vana, tõre ja igav, kes oma halva tuju pärast õpilastele kahtesid laob. Meie üllatuseks seisis klassiruumis noor punapäine õpetaja, kelle Instagrami klassi tüdrukud kohe otsima hakkasid ning selle ka vähese vaevaga üles leidsid. Tunnid olid alati lõbusad ja huvitavad ning õpetaja ei läinud närvi, kui keegi oli väsinud ja pead lauale toetades puhkas, vaid läks tema kõrvale, naeratas ning üritas õpilast aidata.

Arvan, et Noored Kooli programmi õpetajad on õpilastele sellepärast head, et nad rakendavad tundides väga palju uusi õpetamismeetodeid ja on õpilastega enam-vähem samal ajal üles kasvanud, tegelevad sarnaste asjadega ning on üleüldse noorte trendide ja huvidega kursis. Enamik õpetajatest ei luba meid isegi vahetunnis klassi, kuid meie õpetaja Laura räägib õpilastega juttu, naerab kõva häälega ja teda huvitab, kuidas õpilastel läheb. Muidugi on ka õpetajal halbu päevi, kus ta on pisut haige või on midagi juhtunud, kuid õpilastel on sellest lihtsam aru saada, kui nendega ollakse avatud.

Rasmus, 9. klass

Alguses oli terve meie klass selle programmi ja õpetaja suhtes väga skeptiline, aga juba esimeste tundidega saime aru, et meil on väga vedanud. Kõik said turgutuse noore ja rõõmsameelse inimese energiast ja sellest ajast oli pärast tunde alati tunne, nagu oleks midagi uut teada saanud. Selgeks said ka paljud teemad (näiteks lühike ülivõrre), millest keegi juba mitu aastat aru polnud saanud, samuti hakkasime vahel grammatikat  õppima ruumis ringi liikudes – nii saime eksamiks selgeks kõik komad.

Mina isiklikult pean väga tähtsaks seda, et kooli tuleb pidevalt juurde noori inimesi, et peale koolipäeva lõppu ei oleks sellist kopitanud tunnet. Ma arvan, et noorte nägemine meie koolis tekitas ka minus veel suuremat soovi ise õpetajaks saada. Soov oli olemas juba enne, aga tekkisid kahtlused ja küsimused, kas ma saan sellega hakkama ja kas see kõik ongi päriselt nii igav, nagu ma näen? Tuli välja, et ei ole!

Heleri, 10. klass

Juba esimesel tunnil, kui me kohtusime, ütles õpetaja, et me võime alati iga murega tema poole pöörduda ja ta on meie jaoks olemas. Tal oli laua peal karp, kuhu sai jätta kirju, kui asjadest otse rääkida ei tahtnud. Ta kirjutas ka iga nädal tahvlile motiveerivaid tsitaate, et meid erinevatel teemadel mõtlema ärgitada. Nende väikeste asjade kaudu, mida ta tegi, tekkis usaldus ja temaga kohtumine on andnud mulle nii palju lootust, ta on toetanud mind, kui on raske, aidanud otsida lahendusi ja abi mujalt. Tänu Laurale ei ole ma kooli osas alla andnud ja tean, et olen ikka õiges kohas ja teen õiget asja. Ja selle kõrvalt on ta õpetanud mulle, et elus ja inimeses on nii palju rohkem kui hinded ja et heaolu ning enesetunne on kõige tähtsamad. Et eksimine on inimlik ja see ei muuda kuidagi inimese väärtust.

Ma näen, et ka mu klassikaaslased ei lähe tema tundidesse mitte lihtsalt istuma, sest peab, vaid sellepärast, et nad tahavad seal olla. Ja kui tund jääb ära, siis nad ei rõõmusta nii nagu teiste ainete puhul ja ootavad õpetajat tagasi, kui ta on haige või koolist eemal. Ma arvan, et selle pärast ongi koolidesse rohkem noori õpetajaid vaja, kuna neil on suurem võimalus ja ka tahe võita õpilaste usaldus, neist paistab välja, et nad tahavad seda tööd teha ja neile meeldib see. Mina olen sellise õpetajaga kohtudes õppinud nii palju seda, kuidas päriselt elus hakkama saada ja olla parim versioon endast.

Greeta, 10. klass

Esimesse eesti keele tundi kartsin ma alguses minna, aga muretsemiseks polnud põhjust. Sain juba selles tutvumistunnis aru, et tulevad põnevad 3 aastat. Õpetaja palus, et me teeksime rühmad ja moodustaksime võimalikult palju küsimusi, mida soovime temalt küsida. Kõik, ka kõige imelikumad ja natukene isiklikumad, said ausa vastuse.

Meie tunnid on huvitavad ja ma ootan neid alati kõige rohkem. Põhjuseks võib olla see, et meil saab tunnis nalja, aga kui on vaja tööd teha, siis pusivad kõik usinal selle kallal. Tema tundides tunnen ennast vabamalt ja see võimaldab mul rohkem teemale keskenduda ja endast parim anda, kuna ma ei tunne, et ma olen sunnitud seda tegema, vaid teen seda pigem oma soovist. Lisaks on meil ka peale iga vaheaega eluks vajalike oskuste tund, kus Laura räägib mingist teemast või olukordadest ja kuidas nendega toime tulla. Need tunnid on vähemalt mind aidanud väga palju ja ootan alati järgmist.

Erin, 10. klass

Koolivahetuse tõttu oli minus kuuendas ja seitsmendas klassis nii palju viha, et ma ei osanud sellega toime tulla ja õpetajad olid alati nii kurjad ega mõistnud kunagi minu olukorda, isegi siis kui mul olid rasked perioodid ja kui ma lihtsalt ei leidnud motivatsiooni. Kui sain teada, et meie kooli tuleb  kaks noort õpetajat, kellest üks hakkab mulle tundi andma, ei suutnud ma jällegi enda viha kontrollida. Teadsin juba peas ette, et nad on täpselt samasugused nagu kõik teised: kurjad, tusased ja ennast täis.

Esimestel tundidel, mis ta mulle andis, ma ainult plõksisin ja haukusin tagumisest reast iga ülesande peale vastu. Pärast tunde ta aga hakkas minult küsima, kuidas mul läheb ja kuidas teiste ainetega on. See oli alguses nii veider ja totter, sest mitte ükski õpetaja ei ole tulnud küsima, kuidas mul läheb ja mis juhtunud on, kui mul parasjagu voolavad pisarad mööda põski alla.

Tavaliselt ei jaksa minu klassiga mitte ükski õpetaja eriti tegeleda, sest oleme alati olnud ennasttäis ja õelad, aga seevastu õpetaja Laura aga tahtis alati  midagi meiega koos teha. Ma arvan, et tänu Laurale on meie klass nüüdseks palju lahkem üksteise vastu ja kokkuhoidvam. Me proovime arvestada kõigiga ja kui kellelgi on halb päev olnud, toetame ja pakume alati üksteisele oma õlga. Me oleme õppinud, et me kõik oleme üksteisest väga erinevad, aga siiski oleme üks klass ja peame hoolima.

Olen selle kahe aastaga hakanud mõistma, et õpetajate töö ei ole kerge, eriti siis, kui klassis on trotslikud õpilased, kes ei lase õpetada. Mulle nii väga meeldib, et Laura analüüsib meie tunde ning kui klassile ei paku midagi eriti huvi, siis ta oskab alati kuidagi selle põnevamaks muuta. See Noored Kooli õpetajate entusiasm ja energilisus on minu arvates väga inspireeriv ja seetõttu arvangi, et igal koolil oleks vaja võtta vastu väljakutse ning lubada õpetama selle programmi õpetajaid (ja igal soovijal võtta vastu väljakutse õpetajaks hakata!). Nüüd on minu koolis juba kolm noort õpetajat, kes on väga toredad, nad ei mõista kunagi ühtegi õpilast hukka, vaid proovivad leida lahendusi ja muuta kooli nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks paremaks kohaks.

Maris, 9. klass

Aitäh teile nähtud vaeva eest – Rasmus, Maris, Heleri, Greeta, Erin, Färhad ja Mia!