Mis on eestvedamine ja kuidas seda arendada?

Minu enda arusaamine eestvedamisest on kujunenud järk-järgult, kiht kihi haaval. Üheks suuremaks õpetajaks on olnud elu ise – nii see, mida olen kogenud NK juhina, kui ka see, mida olen „üles korjanud“ Noored Kooli õpetajakoolitusest.

I alustõekspidamine: kõige olulisem on turvalisus

Õppimine ja õpitu salvestamine tähendab bioloogilisel tasandil neuronite vaheliste ühenduste loomist ja tugevdamist. Kui aju on rahulik, toodab ta ainet nimega müeliin, mis hakkab kestana neuronite ühendusi katma, nagu elektritraati katab plastikust kiht. Müeliiniga kaetud ühendused on kiiremad: õpitu jääb paremini meelde ja leitakse ajust vajadusel kiiremini üles.

Olen teinud endale sellest järelduse, et klassiruumis on vaieldamatult kõige olulisem psühholoogiline turvalisus (füüsilist turvalisust pean iseendastmõistetavaks). Kui laps tajub, et on tunnustatud ja ära kuulatud sellisena, nagu ta on, on tal õppimiseks vajalikud eeldused olemas. Kui ta on klassiruumis suures stressis, ei ole tal võimalik õppida.

NK programmi osalejad on samal ajal nii õpetajad kui ka õpilased. Alustaval õpetajal on väga palju osaoskuseid, mida õppida, hoiakuid, mida tugevdada, ja teadmisi, mida meelde tuletada. Kõik see läheb palju sujuvamalt, kui alustav õpetaja tunneb end turvaliselt ja hoitult. Seetõttu on NK üks olulisemaid ülesandeid luua programmis osalejatele turvaline ja soe keskkond, kus on soodne oma vigadele otsa vaadata, ennast tolmust puhtaks kloppida ja ütelda endale, et proovin homme uuesti.

II alustõekspidamine: juht ei tee ise midagi, iga meeskonnaliige loeb

Minu parim õppetund oli esimene strateegiaprotsess, mida ma NK meeskonnas vedasin. Mul oli selge siht, kuhu soovisin liikuda. Suutsin surudes jõuda selleni, et minu soovitud lähenemine sai kokku lepitud. Mõnda aega hiljem leidsin, et see lähenemine ei hakanud „elama“. Nii mõndagi läks küll ka paremaks – uus fookus viis meie tähelepanu õppijakesksele õppele, millega astusime suure sammu edasi – aga tervikuna strateegia ei elanud, sest see ei jõudnud igasse organisatsiooni tegevusse. Mina võisin ju soovida mida iganes, aga mina ei suhtle vilistlastega, ei koolita osalejaid, ei räägi värbamisüritusel sellest, mida Noored Kooli teeb. Kui tegemist ei ole just hästi standardiseeritud tegevusega (näiteks kastivabrikuga), on juhil keeruline panna inimesi eest vedama midagi, millesse nad ise ei usu.

Kui vaadata sama asja koolis, on eriti hästi näha, kuidas iga meeskonnaliige loeb. Teadmised selle kohta, mis on õppimine ja mida selleks vaja on (näiteks eelpool viidatud turvalisuse olulisus), ei ole veel iga õpetaja praktika aluseks. Sellest, et direktor ja mõned õpetajad lähtuvad uuenevast õpikäsitusest ehk teisisõnu kogu värskest teadmisest selle kohta, mida on õppimiseks vaja, ei piisa selleks, et õpilaste õpitulemusi ja õpimotivatsiooni tõsta.

III kiht: ruumi loomine

On teada-tuntud kuulujutt, et kõik õpetajad ei lähtu uuenevast õpikäsitusest. Koolis töötab täna kindlasti inimesi, kes tegelikult seal parema meelega ei töötaks. Aga seal on ka palju inimesi, kes tahavad lastele head, kuid kelle jaoks muutumine on raske. Ja muutumine on alati raske! Minu esimene küsimus on, kas neil on muutumiseks ja õppimiseks piisavalt turvaline keskkond. Kas neid õpetajaid on nähtud ja ära kuulatud sellisena, nagu nad on? Või tunnevad nad, et peavad enda mõtteid ja olemist kaitsma või varjama? Kui oleme keskendunud kaitsevallide ehitamisele ja tugevdamisele, siis on samal ajal väga raske olla vastuvõtlik väljastpoolt tulevatele mõtetele.

Seetõttu on hariduses eestvedamise juures olulisel kohal n-ö ruumi loomine – oskus luua olukordi, kus osalised saavad olla need, kes nad on, ilma müüre üles ladumata. See ei tähenda, et loodud ruumis kõik kohe oma arvamusi muudavad, vaid see on eeltingimus üksteise mõistmiseks ja üksteise arvamustele lähemale liikumiseks. Ruumi loomine algab turvalisusest ja jätkub otsekohesusega. Hoolivus ja ausus on arengule suunatud organisatsioonide põhikomponendid.

IV kiht: reageerimine

Inimesed on tähenduse loomise masinad, olukorrale antud tähendus sõltub kontekstist ning varasematest kogemustest ja arusaamadest. Ärgates hommikul paduvihmaga, sõltub mu reaktsioon sellest, kas ma  istutasin eelmisel päeval metsa (J) või mul seisab ees vabaõhupulm (L). Olukorrale antud tähendus võib kaasa tuua automaatse reageerimise. Olukord haarab mind tugevalt oma võimusse ja tingib teatud viisil vastamise. Oma esimeses strateegiaprotsessis nägin küll, et kõik ei lähe ideaalselt, aga ma ei olnud võimeline valima teistsugust käitumist. Olukord kontrollis mind, mitte mina ei kontrollinud, kuidas ma olukorda panustan.

Palju kasulikum on võime reageerimise asemel vastata – valida oma vastust. Eriti inimesi juhtides tuleb arvestada sellega, et parematel juhtidel on suurem valikuvabadus selles osas, kuidas (eriti stressirohketes) olukordades vastata.

Vastamisvõimaluste suurendamisele aitab kaasa näiteks see, kui oma reageerimise teemal reflekteerida – panna pikema aja jooksul tähele, millised asjad mind reageerima panevad, ja õppida nägema, kuidas ja miks need mind oma võimuses hoiavad. Teisalt aitab kaasa omaenda egost lahti laskmine. See on pikemaajaline protsess, mis viib omaenda arvamuse tähtsustamise vähenemiseni ja suurendab võimalust teisi inimesi ära kuulata.

Viitasin siin juba refleksioonile. Eestvedamine algab refleksioonist ja võimest ennast kõrvalt näha. Teisiti ei ole võimalik teistele kaasa mõtlemiseks ruumi luua.

V kiht: olulise nimel

Mind inspireerivatel eestvedajatel on ühine omadus: nad tegutsesid millegi nimel, mis oli neist ja nende endi huvidest suurem. See, mille nimel nad tegutsesid, oli piisavalt oluline nende jaoks, et sellele pühenduda pikema aja jooksul, hoolimata tagasilöökidest ja ebaedust.

Siit tuleb mõte, et eestvedamist ei saa kellelegi tööülesandena anda. Inimene saab endale eestvedaja rolli võtta. Selleks saab luua tingimusi, alustades näiteks ruumi loomisest eesmärkide ühiseks kokkuleppimiseks, abiks võib olla ka coaching. Kui inimene leiab üles selle endast suurema asja, mille nimel ta pingutada soovib, ja otsib viise, kuidas teiste inimestega koos talle olulise eesmärgi poole minna, ongi temast saanud eestvedaja.

Kuidas siis eestvedamist arendada?

Turvaline ja positiivne õhkkond + toetatud refleksioon nii enda kui teiste käitumise põhjal + ruum ja tugi enda jaoks olulise leidmiseks + teadmised ja mudelid, mis toetavad muudatuste ellu viimist.