Minu esimene aasta õpetajana
Täpselt aasta tagasi külastasin esimest korda Sinimäe koolimaja. Sel päeval algas minu teekond Ida-Virumaa haridusmaastikul.
Ausalt öeldes toona noore Tallinna poisina ma ei suutnud ette kujutada, mis mind selles kandis ootab. Ei tahtnud luua endale illusioone ega toota eelarvamusi.
Minu senine kogemus Ida-Virumaal piirdus kaitseväeteenistusega Viru jalaväepataljonis ning üksikute külaskäikudega. Siiski olin sügavalt veendunud, et maakond vajab minusuguseid tugeva visiooniga noori inimesi, kes oskavad eesti keelt väga heal tasemel. Olin sügavalt veendunud, et minu taustaga inimene pakub siin kandis mitmekordset väärtust võrreldes Tallinna või Tartuga. Esimene tööaasta on seda tõestanud.
Lastevanemate teadlik otsus
Minu kool hoiab järjepidevalt kohaliku hariduselu traditsioone ning käib käsikäes tänapäevase Eesti reaalsusega. Sinimäel on hoitud ajalooline eesti osakond ning järjest kasvav ja arenev keelekümbluse osakond.
Võtan mütsi maha koolijuhi Tarmo Tammese ees, kes suutis tuua koolimajja piisavas koguses motiveeritud eestikeelseid õpetajaid meie riigi eri paikadest. Jälgides kohalikku hariduselu, võin öelda, et sellist haridusjuhtimist vajavad ühel või teisel määral paljud Ida-Viru koolid.
Meie lastevanemad on teinud väga teadliku otsuse, kuna paljud õpilased tulevad meie juurde lausa Narva linnast ja ka teistest maakonna paikadest. Minule on see kindel märk, et siinne hariduselu vajab rohkem toimivat keelekümblust.
Töötamisel väikeses maakoolis on oma võlud. Tänu sellele oled kõigi õpilastega ja teiste koolipere liikmetega nii-öelda sina peal. Hoolimata sellest, et minu pedagoogiline taust oli tagasihoidlik, tundsin kohe alguses, et olen võrdväärne meeskonna liige koos teiste õpetajate ja juhtkonnaga.
Töövestluse ajal ütlesin direktorile, et soovin ajapikku kujuneda haridusjuhiks, ning tema suhtumine sellesse oli toetav ja kaasav. Nüüdseks tunnen, et võin kutsuda teda suunanäitajaks ja mentoriks minu teekonnal.
Väikeses koolis on alati võimalus aidata ürituste ja projektide korraldamisel. Just seetõttu tunnen, et olen lühikese aja jooksul saanud täisväärtuslikuks koolipere liikmeks. Esimese aasta raskustest ja distantsõppest hoolimata tunnen, et olen hoitud ja soovitud inimene nii juhtkonna kui teiste õpetajate poolt.
Eriti keeruline oli talvel
Räägitakse, et õpetaja esimesed kooliaastad on alati rasked ja stressirohked, mis tihti sunnib koolisüsteemist varakult lahkuma. Ka minule oli aasta raske. Eriti keerulised ajad olid talvel, kui mulle vahel tundus, et ma ei suuda üldse motiveerida õpilasi õppima. Stressi lisas ka asjaolu, et töötan väikestes klassides, kus koormus peaks olema lihtloogika järgi madalam.
Aasta jooksul õppisin, et õpilasi ja olukordi on erinevaid ning suures plaanis pole vahet, kas töötad suures linnakoolis või väikeses maakoolis, kuna õpetamisega tuleb kaasa alati suur väljakutse ja vastutus. Varem töötasin aastaid teismeliste noortega, kuid seekord minu lähenemised ei sobinud, kuna asusin tööle algklassides.
Pean tunnistama, et pidin meeletult arenema ning proovima läbi kümneid lähenemisi. Praeguseks tunnen, et olukord on väga palju muutunud, õpilased teevad oluliselt rohkem koostööd ja positiivset on ikka kõvasti rohkem kui raskusi.
Esimese tööaastaga sain kinnituse, et haridus ja koolis töötamine on minule õige keskkond. Tallinna Ülikooli õppejõudude tugi annab mulle kindluse, et liigun oma tundidega õiges suunas ja vajaduse korral saan soovitusi oma praktikate muutmiseks.
Juuni algus on imeline aeg, sest kõik koolipere liikmed vaatavad tagasi tehtud tööle ning valmistuvad suvevaheajaks. Olen praegu samal lainel, kuid mõtlen palju ka järgnevale õppeaastale, kuna alustan koos tandemõpetajaga tööd esimeses klassis. Tunnen varakult elevust, sest juba õige pea saab minna taas kord esimesse klassi.
Lugu on algselt ilmunud Põhjaranniku portaalis 10. juunil 2021.