Mina õpetajaks ei sündinud, pigem kasvasin - 18. lennu osaleja Tiina Kesküla kirjutab enda teekonnast õpetajaametini
Tiina Kesküla on Noored Kooli 18. lennu osaleja ja õpetab Pärnu Vanalinna Põhikoolis saksa keelt.
Noored Kooli osaleja Tiina Kesküla
Mina õpetajaks ei sündinud, pigem kasvasin. Väide, et pea iga tüdruk lapsena õpetaja-ametist unistas, minu puhul paika ei pea. Ma ei mäleta, et oleksin lapsena sellele mõelnud või seda soovinud. Kui olin umbes nelja-viiene, siis soovisin saada poes kassapidajaks, arvates, et saan kogu raha endale. Kui see illusioon purunes, siis kadus soov kassapidajatööst. Kogu oma teadliku lapsepõlve tahtsin saada sisearhitektiks ja see unistus täitus. Sain eneselegi ootamatult esimesel katsel sisse Eesti Kunstiakadeemiasse ja juba ülikoolis õppides sain oma valitud erialal kätt proovida ning leidsin kinnitust, et see on just see õige. Oligi, väga pikaks ajaks oli. Arvan siiani, et see on üks ägedamaid elukutseid.
Sisearhitekti amet eeldab mitmeid erinevaid isikuomadusi – loomingulisust, täpsust, korrektsust, kohusetundlikkust, väga head suhtlemisoskust. Minu silmis peavad ka õpetajal olema kõik eelpool nimetatud omadused; seega oluline ühisosa nende kahe ameti vahel on isikuomadused. Kui mind kutsuti Eesti Kunstiakadeemiasse sessioonõppes õppivatele tulevastele sisearhitektidele büroo- ja eluruumi interjööri projekteerimist õpetama, olin huvi ja rõõmuga nõus. Need seitse aastat olid kindlasti hariv aeg ka minu jaoks, kasvasin nii isiksuse kui sisearhitektina. Samas on mul juba aastaid kusagil kuklas olnud soov olla üldhariduskooli õpetaja. Millal ja millest see soov alguse sai, on väga raske aimata. Ilmselt on see alati olemas olnud ja Kunstiakadeemias õpetamine ja hiljem ka Pärnu Kunstide Koolis kooliõpilaste juhendamine andis kinnitust, et see soov on suurem ja üldisem, kui ma arvata oskasin. Need kaks väga erinevat koolikogemust ja kaks erinevat õpetamiskogemust julgustasid mind õpetamise peale tõsisemalt edasi mõtlema.
Kindlasti ei teinud need õpetajaks olemise ampsud minust veel „valmis õpetajat“, pigem andsid kinnitust teadmisele, et minu jaoks ei ole õpetamine lihtsalt faktide ja info edasiandmine, vaid pigem väärtuste loomine. See on usaldusele põhineva ja toetava keskkonna loomine, et õpilane saaks ja sooviks õppida. Fakte saab ka raamatutest lugeda, aga õppida peab tahtma. Õpetada peab tahtma. Sisearhitektina olen õppinud nägema tervikut ka siis, kui minu tellija seda veel ette ei kujuta ja ma usun, et selline suure pildi nägemine ja tervikutunnetus annavad hea jalgealuse ka klassis olemiseks ja õpetamiseks. Oskus näha ja ära tunda asju, märgata detaile ja siduda erinevaid ideid – see kõik aitab mul ka õpetajana paremini märgata ja ära tunda ning õpilastele luua neile arusaadav tervikpilt õpetatavast. On olukordi, mida sisearhitektina saab tuttavaid võtteid kasutades kiiresti lahendada. Samas on ka hetki, kus arhitektina tuleb lahendada probleeme, mida ainult projekteerija näeb ning ei klient ega ehitaja ei teagi, et midagi vajaks üldse lahendamist ehk siis peab hakkama ratast leiutama ilma, et keegi oleks seda soovinud. Need tööd ja objektid, mis pakuvad rohkem väljakutseid, on aga alati hingelähedasemad olnud ja minusse tugevama jälje jätnud; iga raske kogemus on väärtuslikum, kui lihtsalt tulnud töövõit. Loodan, et saan sarnast mõtteviisi ka klassiruumi tuua ja veel parem, oma õpilastesse sisendada.
“Ebavõrdsust on hariduses palju; on lapsi, kes ei saa vajalikku emotsionaalset tuge, keda ei märgata ja kelle vajaduste ning erisustega ei arvestata. See ei ole vist kellelgi uudis ja selle ebavõrdsusega peab tegelema. See ongi üks olulisi põhjuseid, miks otsustasin õpetajaks hakata, ma tahan olla see õpetaja, kes märkab; soovin olla eelkõige toetav õpetaja.”
Ühiskonna ootused õppimisele, õpetajale ja õppijale on muutunud koos ühiskonnaga ning nõuab väga head kohanemisvõimet kõigilt hariduses osalejatelt: koolilt, kooli juhtkonnalt, õpetajalt, õpilaselt, lapsevanemalt. Ühiskond ei oota ammu enam õpetajalt pelgalt teadmiste edasiandmist, vaid ka õpilaste emotsionaalset ja sotsiaalset toetamist. Olen lapsevanemana kohanud olukordi, kus igakülgselt näen ja tunnen seda tuge, aga kahjuks ka vastupidist kogenud. Ebavõrdsust on hariduses palju; on lapsi, kes ei saa vajalikku emotsionaalset tuge, keda ei märgata ja kelle vajaduste ning erisustega ei arvestata. See ei ole vist kellelgi uudis ja selle ebavõrdsusega peab tegelema. See ongi üks olulisi põhjuseid, miks otsustasin õpetajaks hakata, ma tahan olla see õpetaja, kes märkab; soovin olla eelkõige toetav õpetaja. Minu jaoks on oluline, et õpilased tunneksid ennast koolis turvaliselt, et neil säiliks õpitahe ja nad oleks uudishimulikud. Uudishimu on igasuguse õppimise hea eeldus ja sellele toetudes säilib ka õpirõõm.
Muidugi ei saa õppimine olla ainult lauamängudest ja ristsõnadest koosnev vahva akadeemiline lastehoid. Kindlasti on igasugused viktoriinid, filmivaatamised ja aktiivsed-lõbusad tegevused (ka digividinad) osa õppetööst, aga õppimine peab ka raske olema, sest siis just õpitaksegi midagi uut, siis just saadaksegi eduelamus. Samas selged ja realistlikud eesmärgid aitavad keskenduda; regulaarne, aus ja asjalik tagasiside toetavad õpilase arengut. Kui õpilased teavad, mida neilt oodatakse ja millised on õppeprotsessi osad, on neil lihtsam jälgida ja ära tunda oma edusamme ja olla seega motiveeritumad edasi töötama. Õppeaineid omavahel sidudes võib tekitada huvi asjade ja teemade vastu, mis varem tundusid kas siis igavad, ebavajalikud või liiga keerulised. See kõik saab aga juhtuda turvalises klassiruumis, kohas, kus õpilane ei karda eksida või halba hinnet saada. Eksimine on osa õppimisest. Me ju kõik oleme rattaga sõitma õppides põlved katki kukkunud, aga rattasõit on sellegipoolest selgeks saanud. Sama kehtib ka kõigi õppeainete osas: kui on vähegi tahtmist ja „plaasterdatud põlvesid“ ei pelga, siis on iga laps võimeline õppima matemaatikat, keemiat, ajalugu ja saksa keelt.
Õpetaja Tiina Kesküla Noored Kooli Narva linnalaagris
Just saksa keel on see aine, mida koolis õpetama hakkasin. Miks just see valik? Võõrkeele oskus on midagi, mis aitab maailma avardada. Iga võõrkeele oskus. Minul oli kooliajal imeline saksa keele õpetaja, kes tekitas huvi, pani mind keelt rääkima ja grammatikast arusaamine tuli võõrkeeles suhtlemisega paralleelselt kuidagi muuseas. Muidugi mäletan oma kooliajast ka reeglite pähe õppimist, aga nagu ma eelpool mainisin – mõnikord peab ka raske olema. Muidu ei õpi. Saksa keele õpetamine on viimastel aastatel vähenenud ja nüüd, kui koolidel on kohustus pakkuda B-võõrkeelena valikut, on saksa keele õppimine/õpetamine uuesti kasvutrendis. Aga miks ikkagi saksa keel? Saksa keelt räägib emakeelena pea 100 miljonit inimest, saksa keel on riigikeeleks viies Euroopa riigis ning lihtne vastus sellele küsimusele oleks: seega on saksa keele oskus kasulik, kui soovitakse reisida või õppida mõnes Saksamaa kõrgkoolis. Aga tegelikult on saksa keel veel midagi palju enamat: see keel on Goethe, Schilleri, Kafka, Rilke ja Hesse raamatu-keel; saksa muusika on Bachi, Beethoveni, Mozarti, Schuberti, Brahmsi ja Wagneri muusika-keel. Saksa keele oskamine annab võimaluse seda kultuuri vahetumalt kogeda. Keele õpetamine on ühtlasi ka selle kultuuri tutvustamine läbi raamatute, muusika ja filmide. Koos kultuurilooga sõbraks saamisega on võimalik ka keerulise grammatikaga keelt õppida. Kui on huvi ja uudishimu, siis on edasine ainult tahtmise taga ja sisemine motivatsioon on parim eeldus millegi uue õppimiseks.
Üheks oluliseks osaks oma töös õpetajana pean õpilaste tundmist ja klassiruumis ühtse ja koostöise keskkonna loomist. Kui õpilased usaldavad üksteist ja õpetajat, siis usaldab ta varsti ka iseennast – see on põhikooliealise teismelise üks suurimaid väljakutseid – uskuda iseendasse. Tahangi seda õpilases toetada; läbi alguses väikeste ning hiljem suuremate edusammude aidata õpilasel jõuda „Jah, ma saan! Jah, ma oskan!“ äratundmiseni. Aidata ja juhendada õpilast, et ka tema ise hakkaks nägema suuremat tervikpilti.
Õpetajana tahan olla inspireeriv, kaasav ja usaldav ning toetada iga lapse individuaalset õpiteed. Emotsionaalselt toetatud õpilane on valmis pingutuseks. Tahan olla selline õpetaja, keda minu lapsed tahaksid klassis näha ja mitte alati tingimata klassi ees vaid just klassis - olles õpilastega koos ja nendega koos õppides, on muutused võimalikud.