Millal me klassijuhatajaõhtu teeme?

Käimas on minu teine aasta õpetajana. Just eile tundsin selle üle nii suurt rõõmu, et peaaegu tegin endale tänutäheks pai – olin esimesel aastal tubli ja seepärast on nüüd palju kergem. Igaks tunniks ei peagi enam ise töölehti valmistama, igaks kontrolltööks ise töid koostama ega igat tunnialustamise mängu ega tunni lõpetamise meetodit välja mõtlema – kuna ma tegin need asjad juba eelmisel aastal ära! Küll need loorberilehed lõhnavad hästi.Rõõmu ei valmista mitte ainult arvuti ekraanil säravad tarkust täis kaustad: 6.klass, 7. klass, 8. klass ja 9. klass, vaid ka inimesed, kelle pärast need kaustad tehtud on. Inimesed, kellel vahel inimeseks olemine veel väga hästi välja ei tule, kuid kes on alati ausad, otsekohesed ja mis kõige peamine – heade kavatsustega. Hoian neid inimesi väga ja ma tean, et nemad hoiavad mind ka.Minu kõige paremad tööpäevad on need, kui ma ei pea pärast tundide lõppu kuhugi kiirustama, vaid saan rahulikult oma klassiruumis järgmiseks päevaks valmistuda – jah, ka see pakub mulle rõõmu! Ainuke oht on, et ma võin end liiga kauaks tööle unustada, seepärast teen endale tavaliselt alati plaani valmis, mis kell hiljemalt koolimajast lahkuma pean. Vahel aitab mind ka koristaja, sest ta paneb lihtsalt koridori uksed lukku ja siis on asi rõõmustamisest kaugel.Olen esimest aastat klassijuhataja, minu juhatada on 7.A klass. 9 tüdrukut ja 6 poissi – kokku 15 inimeseks pürgijat. Teekond on alanud hästi – mured vahelduvad rõõmudega ja vahel saab nalja ka. Plaanisime juba aasta alguses teha klassiõhtu, esimese veerandi lõpus küsis üks tüdruk: „Aga õpetaja, millal me klassijuhatajaõhtu teeme?“ Muigasin ja ütlesin, et igal õhtul on klassijuhatajaõhtu. Üldiselt pole elu 7. klassis kerge – kool ja õppimine segavad omavahelisi suhteid ja kuidas on üldse võimalik meelde jätta, et tonsuur on paljaks pöetud pealagi, kui sind on nähtud eelmisel õhtul kell 19.34 Grossi poe taga paralleelklassipoisiga juttu rääkimas.Miks ma hakkasin õpetajaks? Ma ei tahtnud maailma muuta, tahtsin muuta iseennast. Tahtsin leida töö, mis mind rõõmsaks teeb, olin valmis selle nimel riskima. Nüüd, teise aasta teise veerandi teisel poolel võin endiselt öelda, et risk tasus ära.Naerata ja maailm naeratab sulle vastu, kui mitte kohe, siis ehk 10. aasta pärast!Olen uhke, et olen õpetaja.Reesi Kuslap8. lend