Let’s design a people-scale city

Käisime Kariniga eelmise aasta suve alguses Taanis ESOF konverentsil, kus ahmisime inspiratsiooniTaani kuningast prantsuse keeles luuletusi lugemas, kreeklaste toimivast probleemipõhisestõppeprogrammist ja Jan Gehli linnade ja inimeste ettekandest. Kõlama jäi mõte, et arhitektid peaksidlinnasid tegema inimestele – we need more people-scale – ja kui koolis on kevadine projektipäev veelpaika panemata, siis oujee – let’s design a people-scale city!Meie eesmärk on luua edasise tegevuse etapid selleks, et ise ära teha see mõnus õhkkond linnas, etKiviõlis oleks hea elada ja et siia tahetaks tulla, et meie ümber oleks head ja ilusad inimesed. Sellejuures näeme asju natuke teisiti – lahendus pole öelda õpilasele, mis on tema mure ja et hakakunüüd lahendama, projektipäev kestab 16 tundi. Tahame, et õpilased saaksid muuta just enda jaoksproblemaatilisi aspekte linna või selle haljastuse/hoonestuse osas. Nende ülesanne on probleemvälja öelda, kusjuures tihti teab õpilane ka vastust või lahendust. Õpetaja roll on suunata lahenduseleidmisele ja juhendada õpilasi läbi kogu teekonna. Disainerid on õpilased ise, teevad meie kõigi asjaenda ja teiste jaoks. People-scale.Tahame prügikaste? Okei, kuhu? Kus käivad algkooli õpilased, kuskeskkooli õpilased? Kui kõrgele teha ava, et algkooliõpilane ulatuks ka prügi ära viskama? Kuidasdisainida, et oleks ilus vaadata ja et püsiks tuules püsti? Millisest materjalist teha skatepark’i juurde,millisest kiigeplatsile? Üks ei tea kõike seda, üks teab ainult oma arvamust, ja see arvamus ei oletähtsam kui kellegi teise oma.Selline projektipäev vajab rohkem aega, et lasta kujuneda ja settida, kuid õpilase arengu seisukohastvajalikud asjad peavadki toimuma tundide ajast. Jah, kogu kool peab koos olema ja igas grupis peabolema õpilasi igast vanuseklassist, sest muidu see ei toimi. Jah, me ei saa öelda õpilastele ette, mis onnende jaoks probleem, sest me ei tea! Kui ilu on elu alus, siis Kiviõli linn ei ole sedavõrd jalustrabavalt ilus, et see oleks esimene asi, mida õndsalt õhata. Ja samas on ilu vaataja silmades, mõninäeb kaugemale kui teine. „Linn on katki!“ – sellist nime tahtsime meie panna projektile. „Minuunistuste Kiviõli“ on vastutulek õpetajatele, kes olid valmis meid usaldama ja meiega disainiprotsessisosalema – ja rohkem rahul olla ei saakski. Projektipäeva esimene etapp oli ühel esmaspäeval kogu kooli õpilaste jaotamine töögruppideks, kusnad kahe esimese koolitunni jooksul said arutada, mida on vaja, et Kiviõlis oleks hea, just nimelt endaarvamus. Kasvõi kuuseplatsile Selver – kui see teeb tuju heaks, olgu! Ajurünnaku reeglid, et kõikmõtted on olulised, toimisid. Produktiivsuse langust me ei kartnud, kõik oli nii uus ja õpilased-õpetajad põnevil; pealegi on tulemas järgmised etapid.Uskusime, et ükskõik kui palju mõtteid tuleb, siis 13 töögruppi eraldiseisvalt leiavad kindlastisarnaseid murekohti, millega edasi minna. Toimis - sarnased soovid ja mured olid nii algklasside kuika keskkooli õpilastel. Need on meie kõigi päris vajadused. Õpetajad olid rahulolevad, õpilased saidlootust ja innustust juurde, et saabki ise midagi teha ja ei pea ootama kellegi teise järgi. Teine etappalles tuleb!Tervitused Ida-Võlumaa ettevõtlikkust Kiviõli 1. KeskkoolistAlice ja Karin8. lend