Kuidas õpilasi mitte alahinnata?

Kui juunis Tallinna ülikoolis Kiviõli suvekooliks ettevalmistusi tegime, vaevas meist mitmeid kõige enam keeleküsimus. Pidime arvestame sellega, et meie õpilased ei saa ilmselt väga palju eesti keelest aru. Iga idee puhul tuli mõelda, kas ma suudaks seda ülesannet lihtsas eesti keeles seletada ning kui palju keeleoskust nõuab ülesande täitmine. Ja lõpuks, kuidas panna vastu kiusatusele ise vene keeles rääkida? Sest laagri eesmärk oli lastele eesti keelt õpetada, mitte nautida piirituid võimalusi vene keele harjutamiseks.

Kuidas 3. klassi õpilased Maša, Aljona ja Katja siis tegelikult eesti keelt oskasid? Enne esimest päeva kohtasin neist kahte lastevanemate koosolekul. Üks neist oskas eesti keeles öelda, mis ta nimi on. Teine ei julgenud ka vene keeles väga palju rääkida. Tore, mõtlesin, tuleb juba enne esimest päeva kõik plaanid ümber mõelda. Enda arvates olin ette valmistanud tegevused, mille jaoks piisaks ka väga napist keeleoskusest. Nüüd tundus, et kõik see oleks mu õpilaste jaoks keeleliselt ikka veel natuke liiga keeruline. See esmamulje osutus aga valeks.

Peagi märkasin, et olukord on tegelikult täiesti vastupidine – ma mitte ei ülehinnanud, vaid alahindasin oma õpilasi. Ja seda pidevalt. Iga päev. Arvasin, et kui nad väga palju ei räägi ja aru ei saa, siis tuleneb see sellest, et nad ei tea eestikeelseid sõnu. Seega hakkasime õppima sõnu. Alguses tutvustasin neile lihtsamat linnateemalist sõnavara, aga nad teadsid juba seda kõike. Järgmisel päeval läksin kooli uute enda arvates jube keeruliste sõnadega. Kartsin, et need uued sõnad on õpilaste jaoks liiga rasked. Ent nad teadsid ka juba peaaegu kõiki neid sõnu ja seda juba enne, kui olime jõudnud õppima hakata.

Mõistsin, et mu õpilastel on päris korralik sõnavara. Ent miks nad ei oska seda kasutada? Võib-olla on lausete moodustamine nende jaoks keeruline? Valmistasin ette ülesanded, mis nõudsid lausete moodustamist. Ka sellega said nad suurepäraselt hakkama. Nad tegelikult oskasid lauseid moodustada. Mis võib siis olla probleem? Äkki ei tunne nad piisavalt verbe? Seda ei saanudki kontrollida, sest laager sai ootamatult läbi ja mina ei saanud enam edasi avastada, mida kõike nad tegelikult veel oskavad ja mida siis ikkagi ei oska.

Mida peaksin ma oma õpilastele õpetama, et mitte keegi ei alahindaks neid nii, nagu mina seda alguses tegin? Ma tahan, et kui järgmine kord keegi esimest korda Mašat, Aljonat ja Katjat kohtab, ei arvaks ta, et nad oskavad eesti keeles ainult oma nime öelda (nagu mina seda ekslikult arvasin), vaid et saadaks kohe aru, kui palju need lapsed tegelikult oskavad ja teavad.

Kuidas sinna jõuda? Seda ma veel ei tea, aga sügiseni on veel veidi aega ka. Sügiseks püüan välja mõelda erinevaid strateegiaid selleks, et mu õpilased hakkaksid väga hästi eesti keeles rääkima. Juba septembris olen tagasi imelises Kiviõlis ja õpetan Kiviõli vene koolis neile samadele Mašadele, Sašadele, Sergeidele, Katjadele ja Aljonadele eesti keelt. Ei jõua ära oodata! (Sel korral ma neid ei alahinda!)