Pärast Kiviõli

Kiviõli linnalaagrist tagasi jõudsime juba nädal aega tagasi, ent mõtted rändavad seal veedetud ajale pidevalt tagasi. Üks uus mõistmine, mille ma suvekoolist kaasa sain, oli "ei" käivitav jõud minu kui õpetaja jaoks. Tekkis arusaamine, et tõrked klassiruumis jäävad enamasti minu enda oskamatuse taha. See aga oli ka lohutav mõte, sest mõistsin, et kui miski minus on selle "ei" esile kutsunud, siis saab ka lahendus alguse minust.

Kui õpilane ütleb, et ei saa aru, mõistan, et pole teemat/ülesannet piisavalt arusaadavaks teinud. Selgitan veel ja lihtsamalt, kuni kõik saavad aru. Kui arusaamist takistab keelebarjäär, siis näitan ette, joonistan, tõlgin, leiame lahenduse. Kui õpilane arvab, et ei oska, siis koos aitame ja julgustame. Kui ei jaksa, siis teeme vahepeal midagi muud, sirutame, liigume. Kui ei taha grupitöös osaleda, siis selgitan, kuidas koostööoskus pärast elus kasuks tuleb. Samas leiame aega ka omaette nokitsemiseks.

Ka minus endas oli palju "ei"-sid, mis viisid edasi. Viisid teistelt abi küsima, asju paremini planeerima ja vahepeal ka lihtsalt ennast usaldama.

Oleks ainult keegi, kes ütleks "ei"!