"Koolitrepist üles tulles sind kui riivasin"

Eesoleval nädalal hakkame me rääkima, kui ma õigesti mäletan, õpikeskkonnast. Sellest ka järgnev postitus. Ehk pisut teise nurga alt, aga siiski.Ma käisin eile oma tulevases töökohas - Maidla põhikoolis Ida-Virumaal. Tegemist on barokkmõisaga 18. sajandi keskpaigast, mille ehitas Eesti soost (!) perekond. Ma aeg-ajalt juba näen seda kohta unes ka. Ürdiaeda, kammersaali, loodusainete klassi (mille tagaruum, ehk minu tööruum on endine mõisaproua salong) ja loomulikult oma õpilasi ja tunde ka.Aga kuna eile oli minu käesoleva viie nädala ainuke vaba tööpäev, siis ma kasutasin seda hoolikalt ja käisin ka sellises legendaarses kohas nagu Peressaare küla. See asub  Oonurmest umbes viis kilomeetrit võsa poole. Paadenurmest 10 km põhjas jne. Peressaare küla oli omal ajal väga uuendusmeelne koht. Pätsi asundusküla, kus majad ehitati ultramoodse tüüpprojekti järgi ning funktsionaalses stiilis koolimaja oli esimene keskküttega kool Eestis. Praegu on kogu küla võssa kasvanud, koolimajal katus sisse langenud, asustatud on kunagisest sajast talukohast silma järgi umbes kolm. Kunagi vene ajal, kui Peressaare sügav allakäik algas, käis kooliesisel platsil autolahvka. Praegu võib lagunenud koolimaja ümbruses kohata vaid parme ja sääski, lupiine ja valgeid kellukaid. Pole autolahvkat, pole õpilasi, pole eriti mittemidagi. Kuigi - ma pean tunnistama - seal leidus endiselt koolitunnet (eriti kui ma piilusin sisse kunagisse tualettruumi, mille mustvalge kahhelkividest põrand oli kaetud tolmu ja muu sodiga, kuid kus wc-pottide eralduslahtrid seisid endiselt omal kohal). Miks rääkida kohtadest, kui meie hakkame looma keskkonda, mis ei peaks kohast sõltuma? Võib-olla selleks, et nagu mulle lagunenud Peressaare koolimajas ringi jalutades tundus, hakkame me tegema midagi sellist, millel on jõudu elada üle riigikordasid ja tulekahjusid. Me hakkame looma keskkonda, mõtteruumi, kus kõik on võimalik. Ma veel ei tea - kuidas - aga ma ootan suure huviga!