Kes see imelik inimene on, kes kooli õpetajaks läheb?

Kas te tänaseid (08.11.2007) seitsmeseid uudiseid nägite? Pärast neid kaadreid ma imestan tõesti, kes see "jubla" on, kes kooli õpetajaks läheb. Neile, kes saadet nägid, ütlen, et sellised asjad on väga harv erand mitte reegel.Nüüd räägib inimene, kes juba on koolis tööl. Jah, mina ka mõtlen iga päev, mida ja miks ma seda teen. Ja päris tihti tuleb ette seda, et tahan nüüd ja kohe direktori lauale lahkumisavalduse panna. Jah, ma olen isegi koolis salaja pärast põrgulikku tundi nutnud. Jah, ma olen olenud maruvihane kõigi õpilaste peale. Aga millegi pärast lähen ma iga päev kooli tagasi ning ilma kõhklemata. Ma tahan sinna tagasi minna isegi siis, kui olen välja kurnatud ja tühjaks väänatud. Miks?Sest teist sellist väljakutset nagu õpetajatöö ei ole olemas! Tuletõrjujaks või rahuvalvajaks ma ei saa. Aga ma saan teha midagi, mis killukese haaval aitab muuta maailma meie ümber paremaks. Iga päevaga õpin ja kogen meeletult palju. Selliseid õppetunde ülikoolist ei saa. Minu ees on iga päev sadu väljakutseid. Ma ei tea kunagi hommikul ette, mida päev toob. Pean pidevalt improviseerima, katsetama, ümber planeerima, leiutama ning seda kõike keset kirevat klassimöllu, erinevaid inimesi ja eritaolisi soove. Esimest korda tunnen, et olen tõeliselt elus! See töö nõuab nii palju, aga annab ka väga palju. Ütlen täie tõsidusega - kes on saanud hakkama klassitäie teismelistega, saab hakkama kelle või millega iganes.Tule ja proovi, kui sul julgust on!