Karin Talviste: “Kui suudad veenda õpilast kaasa töötama, suudad ka kohtus veenvalt esineda”
2011. aastal alustas verivärske õigusteaduse bakalaureus Karin Talviste Noored Kooli 5. lennu osalejana. Pärast viieaastast õpetajatööd vahetas ta kooli prokuratuuri vastu ning aastal 2019 sai temast riigiprokurör - tegu on tõenäoliselt kiireima karjäärihüppega Eesti prokuratuuri ajaloos. Alaealiste ja lähisuhtevägivalla valdkonnaga tegelev Karin tõdeb, et õpetaja ja prokurör lähtuvad oma tööd tehes üsna sarnastest väärtustest, ning ei välista, et kunagi jõuab ta ringiga tagasi haridussüsteemi.
Liitusid Noored Kooli programmiga aastal 2011, värske õigusteaduse bakalaureuse diplom käes. Mis oli toona Sinu peamiseks motivatsiooniks kandideerimisel?
Esiteks, ma olin tõsiselt tüdinud õppimisest - hiljem sain küll aru, et ilmselt õppisin 2-aastase NK programmi jooksul rohkem kui 4 aastaga ülikooli bakalaureuseõppes. Olin väsinud traditsioonilisest koolimudelist. Teiseks, mulle tundus, et kas nüüd või mitte kunagi - juuras on niimoodi, et bakalaureusekraadiga ei ole väga midagi teha. Tahtsin kindlasti saada ka magistrit ja see oli see hetk, kui võtta paus ja teha midagi muud. Kolmas asi oli see, et mind väga kõnetas kogu see juhtimiskoolituse pool, sellepärast et ma ei teadnud veel, kuhu ma oma karjääris suunduma hakkan. Tagantjärele võin öelda, et kogu koolitusprogramm oli väga kõrgel tasemel ning üsna suure teemade varieeruvusega - võib-olla inimestele tundub, et nad lähevad õppima õpetajaks ja õpivadki pedagoogikat, aga minu kõrged ootused teisele poolele - ajajuhtimine, psühholoogia - said ka täidetud.
Karin Talviste NK 5. lennu osalejana.
Tunnen, et ise sain väga hea hariduse ja minu ees olid kõik uksed avatud - tänu oma headele riigieksamite tulemustele olin ülikooli ja eriala valikul vaba ja sain valida südame järgi. Minusse on riik investeerinud ja ma tundsin, et tahan ka tagasi anda. See oli mu kandev mõte, kui ma haridusse tulin.
Programmi ajal ja veel 2,5 aastat pärast programmi töötasid Tartu Kutsehariduskeskuses (täna NK programmi osalejad ei tööta kutsekoolides - toim.) ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja õigusainete õpetajana. Kuidas hindad oma panust haridusvaldkonda?
Ma õpetasin seal õpilasi, kes õppisid kutsekeskhariduse õppekava järgi, aga ka õpilasi, kellel ei olnud põhiharidust, kes olid tulnud ainult kutseõppesse, ja samuti endast vanemaid inimesi, kes tulid ennast täiendama. See oli väga erinev seltskond, kes vajas teistsugust lähenemist kui üldhariduskoolis - sealsed õpilased olid osavad käeliselt, kuid ei jahtinud ilmtingimata akadeemilisi teadmisi.
Ühiskonnaõpetust andes nägin palju võimalusi selle aine õigusega sidumiseks, aga ka maailmavaateliste küsimuste teadvustamiseks. Sain ka ise palju targemaks, kuna suhtlesin selliste erialade esindajatega, kes ei kuulunud varem minu igapäevasesse suhtlusringkonda. See kogemus avardas tohutult minu enda maailmapilti.
Teisalt, just õigusaineid õpetades jõudsin rohkem noorteni. Neil tõesti ei olnud sellest valdkonnast mingit aimu varem: nende lähenemine oli selline, et kui tahad leida töölepingu seadust, siis trükid selle lihtsalt Google’isse - aga et siis leiad suure tõenäosusega selle seaduse kümme aastat vana versioone, sellest polnud neil aimugi. Minust sai koolis hästi kiiresti see inimene, kelle poole pöördusid ka teiste gruppide õpilased ja õpetajad, kes said näiteks kohtust mingi kirja ja ei osanud sellega midagi teha.
Suhtlesin õpetajana olude sunnil ka oma tulevase tööandjaga, kuna üks mu õpilane oli kambas teiste noortega ühe pättusega hakkama saanud - nad võtsid sõbra isa auto ja keerasid selle põllul üle katuse. Tema arvas, et ta oli selles asjas tunnistajaks, kuid tuli välja, et hoopis kahtlustatav. Sain päris palju juriidilist nõu anda.
Kuidas Noored Kooli programm Sind juhina arendas?
Õpetamisoskused tulevad mulle ka täna kasuks: pean veenma oma kolleege näiteks selles, et rakendada uusi lähenemisi ja otsida võimalusi tõhusamaks tegutsemiseks. Kohati on see sama keeruline kui motiveerida keevitajat ajalugu õppima. Noored Kooli programmist tuli ka üksjagu sellist “julgelt rinnaga peale” suhtumist. Mitte, et mul enne seda ei olnud - siis ma ei olekski programmi sisse saanud.
Karin on tänaseks saanud riigiprokuröriks. Autor: Riigiprokuratuur.
Nüüd olen prokuratuuris olnud pea 5 aastat, millest 2 aastat olin kodus ja kasvatasin oma tütart, mis tähendab, et napi kolme aastaga olen jõudnud riigiprokuröriks, mis on kolleegide sõnul kõige kiirem karjäär asutuse ajaloos. Varem töötasin abiprokurörina Tallinnas ja Tartus. Aga ka sellel karjäärihüppel on seos Noored Kooliga - kui tulin prokuratuuri tööle, sattusin kohe lähisuhtevägivalla ja alaealiste valdkonna peale. Küsisin toona mulle helistanud juhtivprokurör Taavi Perni käest, mis on variandid. Ta pakkus mulle: roolijoodikud, lähisuhtevägivald ja alaealised või baarikaklused (koodnimi võõraste vahelise vägivalla kohta). Kuna olin neli ja pool aastat koolis töötanud ja sain päris hästi noortega läbi, valisin alaealised - lähisuhtevägivald käib sinna juurde, kuna seal on lapsed sageli kannatanuteks. Olen menetlenud selle valdkonna kuritegusid nii Tallinnas kui Tartus ja kui kuulutati välja riigiprokuröri konkurss selles valdkonnas, tulid kolleegid uksele koputama, öeldes, et mul on ju piisav staaž olemas ja ei ole sugugi palju teisi inimesi, keda niivõrd liigutab võimalus lähisuhtevägivalla vastu võidelda ja seda ennetada.
Milliseid NK programmi käigus omandatud oskusi ja hoiakuid oled prokurörina rakendanud?
Kui sa prokurörina alaealisega kohtud, siis pead mõtlema, mida temaga ette võtta - mis lahendus seda last kõige paremini aitaks - samamoodi nagu õpetajana. Erinevus on lihtsalt see, et kui mul kutsekas oli korraga kuni 30 õpilast klassis ja aastas käis minu juurest läbi umbes 500 õpilast, siis prokuröri ees on üks laps korraga, see-eest on võimalus teda mõjutada võib-olla ainult selle tunniajase vestluse käigus, mis prokuröril alaealisest õigusrikkujaga pidada tuleb. Aega tema tundma õppimiseks on kindlasti vähem, aga selle võrra efektiivsemad peavad olema meetodid.
Nii, nagu Noored Koolis õpetati meid lähenema igale õpilasele kui indiviidile, näen ka siin töötades kuriteo toime pannud isikut, kannatanut ja tunnistajat eelkõige indiviidina oma vajadustega ja oskan nendega arvestada. Inimestel, kes eksivad teelt ja satuvad prokuröri juurde, on sageli sama mure nagu kahjuks enamikel lastel Eestis - neid ei ole ära kuulatud. Ja kui kuulad nad ära ja saad päriselt aru, milles nende probleem on, siis võid kriminaalasja menetlemise käigus lahendada ka päris mitu suurt elumuret. Ja täpselt samamoodi on ju õpetajana - kui suudad õpilasi märgata ja aru saada, mis nende mured on, siis lisaks sellele, et annad neile edasi aineteadmisi, kujundad ka nende maailmapilti.
Tänaseks aga ei ole ma enam see prokurör, kes käib ise kohtus, vaid teen järelevalvetööd riigiprokuratuuris. Minu töö koosneb kahest poolest: esiteks koordineerin lähisuhtevägivalla ja alaealistega seotud valdkonda - koolitan prokuröre ja koostööpartnereid, korraldan seminare ja ümarlaudu, annan intervjuusid ja osalen õigusloome protsessis prokuratuuri esindajana, ja teiseks lahendan kaebusi, mida esitavad inimesed, kes ei ole rahul prokuröri otsuse või tööga. Kui on vaja koolitades teadmisi edasi anda, siis õpetamisoskused aitavad mind alati. Olen saanud ka tagasisidet, et koolitan prokuröri kohta väga hästi.
Kas aeg-ajalt mõtled ka selle peale, et tagasi haridusse tulla?
Ega mul ei olnud kerge haridussüsteemist ära tulla - kui mul ei oleks olnud teist sama eredalt põlenud unistust, saada prokuröriks, võiksin tõenäoliselt tänaseni Tartu Kutsehariduskeskuses töötada. Mind meelitati ka õpetama tagasi, kui olin prokuröriks saanud. See tundus toona täiesti võimatu, kuna menetleva prokuröri töö on nii ettearvamatu, et ei saa endale lubada luksust mingil ajal kindlasti tundi anda. Aga meil ei ole see iseenesest ka keelatud ja kui mulle täna helistaks õppealajuhataja ja ütleks, et mind on paarile grupile hädasti vaja... Arvan, et ühel hetkel võiksin selle uuesti ette võtta.
Kas soovitaksid Noored Kooli programmi mõnele praegusele juuratudengile ning kui jah, siis millisele?
Muidugi soovitaksin. Sellisele, kellel on julgust ja tahtmist teha midagi mitte omakasupüüdlikult. Juuramaailmas esineb selline edukultus, et paljud tudengid näevad vaimusilmas end kallites ülikondades ja suurt pappi kokku ajava advokaadina. Pealegi on õigusharidus Eestis selline, et kui oled ise oma haridusteelt nii palju saanud, et jõuad õigusteaduskonda ja saad seal õppida, siis võiksid tahta pakkuda sama head haridust ka kellelegi teisele.
Teistpidi vaadates, Noored Kooli on sulle, kui soovid omandada inimestega suhtlemise oskuseid: kui sa suudad veenda õpilasi sinuga kaasa töötama ja kasutad paindlikult erinevaid õppemeetodeid, siis ma kahtlen, et on mõnda kohtuvaidluse osapoolt, keda sa ei suuda ära rääkida. Õigusmaailmas on veenmise kunst väga oluline, ükskõik, kummal poolel sa kohtus oled või oled sa lausa kohtunik, ja seda saab Noored Kooli programmis harjutada kindlasti rohkem kui kuskil mujal.