Käes on see päev!
Ootamatult on see kätte jõudnud - minu esimene tööpäev Viljandi Paalalinna Koolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Ettevalmistuskoolitus oma erinevate etappide ja emotsioonidega on läbi ja on aeg härjal sarvist haarata. Ootus ja hirm vahelduvad praegu meeletu hooga. Olen enda arvates väga põhjalikult läbi mõelnud, mis on see, mida mina tahan oma õpilastega jagada. See tekitabki ilmselt seda emotsioonide sinusoidi - mida südamelähedasem ja isiklikum on su eesmärk, seda valusam kipub olema selle ebaõnnestumine. Kinnitan endale, et olen vaimselt hästi ette valmistunud ja saan igas olukorras hakkama - ehk jään varsti seda isegi uskuma.Lugesin eile Marju Lauristini raamatut "Sinine ja punane" ja mõtlesin kurvastusega, kui vähe ma olen oma 25 eluaasta jooksul teinud tõeliselt suure missiooniga asju. Ikka kipub tähelepanu minema oma isiklikele muredele-rõõmudele ja kuigi maailmaparandajalik mõtiskelu on mu ammune hobi, siis päriselt suure eesmärgiga tegusid kas või ühe käe sõrmedel kokku lugedes jääb viis sõrme üle. Marju Lauristin oli minuvanusena juba algatanud nii palju suuri muutusi ühiskonnas. Võib muidugi öelda, et eks tol ajal oli ka teisiti - meie põlvkonnal ei ole ühist vaenlast, kelle vastu võidelda, ent ometi ei ole me ka rahul. Maailma muutmisest kõneldes ei pea ma aga sugugi silmas vanade mõtlemis- ja tegutsemisviiside täielikku hävitamist, vaid pigem nendest õppimist ja suunamist ja uue sulandamist vanaga. Laiendades oma mõtet tervele põlvkonnale, teen ma kindlasti kellelegi liiga, ent minu meelest oleme meie juba need inimesed, kellel on olnud terve eluea pisut liiga mugav.Noored Kooli programm on minus aga ühtäkki tekitanud tohutu missioonitunde - kuigi need on kõigest 70 väikest viljandlast, kellest ma alustan, on mul siiski võimalik selle kaudu midagi maailmas paremaks teha. Või minu meelest paremaks teha - ega ma ju midagi muud jagada ei saa, kui enda isiklikke väärtusi ja tõekspidamisi, mis kindlasti ei ole kuidagi objektiivselt õigemad kellegi teise omadest. Siiski olen ma rõõmus ja positiivselt ärevil, sest tunnen, kuidas ma olen valmis tervikuna pühenduma eesmärgile, mis asub väljaspool minu pisikest eramaailma. Ja see on neetult võimas tunne. Pealegi - vaadates pilte, mis mu armsad 1. klassi õpilased mulle Viimsi Suvekoolis joonistasid (loomulikult laiutavad need positiivsuse tekitajatena tehtud-tegemata asjade nimekirja kõrval):
või meenutades Suvekooli tundide üldist ägedust:
on mulle väga selge, kellele ja miks ma seda kõike teen.Marili7. lend