Alustava õpetaja vestlus kogenud kolleegiga
Kui 14. lennu osalejad Hanna-Liina ja Christo olid koolis töötanud alles 100 päeva, said nad mõlemad kokku kogenuma kolleegiga oma koolidest, et küsida üksteiselt küsimusi õpetajana alustamise teemal. On nii sarnast kui erinevat. Kindel on, et igal haridustöötajal on igalt oma kolleegilt midagi õppida!
Vestlevad Hanna-Liina Einard ja Inge Laiv
Kui kaua oled õpetaja olnud ning mis aineid ja klasse oled õpetanud?
Inge: Olen hariduses töötanud terve oma elu, 1. sept on mul alaline tähtpäev olnud. Noore õpetajana alustasin 1983. aastal, seega 37 aastat. Olen õpetanud ja töötanud igal tasandil, karjäär on täiuslik: klassiõpetaja, huvijuht, pioneeride maja/loomemaja direktor, kunstiõpetaja põhikoolis ja gümnaasiumis, klassijuhataja põhikoolis ja gümnaasiumis; õppealajuhataja ja direktor (16 aastat). Hetkel on mul hea meel katsetada keelekümbluse õpetajana. Uus väljakutse on vahva! Aga sina?
Hanna-Liina: Mina olen õpetaja olnud 100 päeva. Õpetan Tallinna Kunstigümnaasiumis inglise keelt 1.-5. klassidele.
Mis tunne oli esimest korda klassi ette astudes ja mida tahtsid siis kindlasti oma õpilastele õpetada?
I: Meil oli õppimise ajal pikk praktika-aeg ja see andis enesekindluse iseseisvalt klassi ette astuda. Algaastatel mõtlesin sellele, et tund oleks tempokas, hästi läbimõeldud ja et õpetajana suudaksin kaasata kõiki õpilasi klassis.
H-L: Minu kõige esimene tund oli 1. klassi õpilastega, kellega suhtlen ainult inglise keeles. Esimene tund olime õues ja joonistasime koolimaja. Tunne oli väga mõnus! Tahtsin, et isegi, kui keegi midagi inglise keele kohta ei õpi, siis nad teaksid, et sellest veel olulisem on olla lahke inimene.
Mis oli koolis hoopis teistmoodi, kui olid arvanud?
H-L: Õpilased - palju energilisemad kui arvasin. Ja üle ootuste tore oli kolleegide abivalmidus ja õpilaste rõõm enne igat tundi! Igapäevased kallistused ja kingitused ja kaardid ja joonistused õpilastelt. Väga ausad ja (vahel) naljakad vastused õpilastelt.
I: Minu kogemus oli ilmselt sarnane: olin valmis õpetama, kuid ennekõike oli vaja luua distsipliin ja esiplaanile kerkis kasvatus, lugupidamine jne. Samas õpilaste siirus, usalduslikkus ja lapsevanemate tänu olid üllatavalt toredad.
Mis oli kõige olulisem asi, mida esimestel kuudel õppisid?
I: Headus võidab kurja - iga õppija soovib olla tunnustatud!
Mõni meeldejääv lugu, mis sul koolis juhtunud on?
H-L: Vaatasin õpilasele otsa ja korrutasin juba kolmandat korda ta nime. Mõtlesin, et miks ta ei reageeri ja pinginaabriga edasi jutustab. Teiselt poolt klassi vaatas segaduses õpilane minu poole ja küsis miks ma ta nime ütlen. Me kõik saime naerda. Õpilane, kes alati joonistab ja meisterdab kõige väiksemaid pilte, lõikas tööõpetuses hästi pisikesi paberitükke. Küsisin, mis ta teeb - ta lõikas pildi jaoks sipelgaid välja. Ma ei suutnud naeru kinni hoida, ta ei saanud aru, miks ma naeran.
I: Paar päeva tagasi tunnustasin oma 5.C klassi õpilasi ja sain ootamatult toreda tagasiside ühe poisi suust, kelle väljendusviisiks oli tema kiire mõttevälgatus: " Õpetaja, teie olete elukogemus..." Küllap see tähendas seda, et ma olen tubli nenede laste jaoks.
Mis on aja jooksul koolis muutunud?
H-L: Õppetöö liigub praeguse olukorra tõttu rohkem internetti. Kuna alustasin tööd õpetajana alles septembris, siis minu jaoks ongi “normaalne” kool, kus distantsõpe on lõimitud kontaktõppega ja kõik on pidevalt muutuses.
I: Nõus, on vaja kursis olla tehnoloogia arenguga. Mina arvan, et väike inimene on siiski jäänud samasuguseks oma vajadustelt - suhtlemine, hellus, armastus, tunnustus, uus inspiratsioon, jõukohasus jne.
Vestlevad Christo Alliksoo ja Helgi Koppel
Kui kaua oled õpetaja olnud ning mis aineid ja klasse oled õpetanud?
Helgi: Õpetajana olen töötanud Mäetaguse koolis kõik oma 47 tööaastat, ehkki ise olen pärit Lõuna-Eestist. Olen tunde andnud põhiliselt 1.-4. klassis, aga vajaduse korral ka 5. ja 6.klassis.
Christo: Olen olnud õpetaja natuke rohkem kui kolm kuud. Õpetan ajalugu, ühiskonnaõpetust, ettevõtlusõpetust, karjääriõpetust ja inglise keelt 5.-9. klassile. See on väikese kooli eripära, et aineõpetajal on võimalus lisaks põhiainele õpetada väiksemas mahus ka teisi sama valdkonna aineid. Tähendab, et lisaks ajaloole olen ühtlasi ka sotsiaalteaduste õpetaja. Alguses mõtlesin, et on ikka kirju komplekt. Nüüd aga näen nende ainete vahel järjest enam lõiminguvõimalusi ja olen tänulik, et saan õpilasi palju mitmekülgsemalt tundma õppida!
Mis tunne oli sul esimest korda klassi ette astudes?
H: Esimesel tööaastal oli väike hirm, kas saan hakkama. Tegelikult andsime juba õpetajaks õppides palju praktikatunde ja nende andmise järel saime tagasisidet kaasõpilastelt ja metoodikult, kes kõik tunnis olid. See andis enesekindlust ja julgust.
Mida tahtsid siis kindlasti oma õpilastele õpetada või nendes arendada?
H: Mina olen kasvanud laulusalmi "...vanu austame kõik väga, nõrku abistame hädas..." vaimus ja seetõttu soovisin, et ka minu õpilased oleksid viisakad ning sõbralikud.
C: Mina seadsin ajalooõpetajana eesmärgiks arendada õpilastes kolme põhilist ainealast oskust: ajas orienteerumine, põhjus-tagajärg seoste loomine ja ajalooline empaatia. Ma usun, et need oskused on ülekantavad ning neist on kasu ka teistes valdkondades ja isiklikus elus. Tuletan seda õpilastele (samuti endale) ikka ja jälle meelde, et nad teaksid, miks me midagi teeme. Samuti soovisin suunata õpilasi ise oma õppimist juhtima, alates eesmärkide seadmisest kuni õpistrateegiate kasutamise ja eneseanalüüsini välja.
Mis oli koolis hoopis teistmoodi, kui olid arvanud?
C: Mind üllatas, kui palju erinevaid asju õpetaja lisaks õpetamisele teeb. Mõned neist on toredad ja arendavad, nt koolitused ja huviringid, kuid on ka igavamaid kohustusi, nagu paberite täitmine. Õnneks igavad kohustused ununevad ruttu, toredad jäävad meelde.
H: Üllatavalt tore oli minul see, et kooliellu sisse elamine läks väga loomulikult, märkamatult. Koolis töötanud kolleegid andsid alati nõu, kui seda vajasin. Kogu kollektiiv oli avatud ja sõbralik. Mis oli sulle koolis üle ootuste tore?
C: Kolleegid ja õpilased. Elukoha vahetamine oli alguses päris suur väljakutse. Õnneks kolleegid olid väga abivalmid ja kaasavad, ka väljaspool töökohustusi. Minu nädala üks tipphetk on nt õpilaste ja õpetajatega peale tundi võrkpalli mängimine. Ühised tegevused on olulised - tõstavad kuuluvustunnet ja hoiavad vaimset tervist.
Mis oli kõige olulisem asi, mida esimestel kuudel õppisid?
H: Kui mina tööd alustasin, oli koolimajaks endine mõisahoone ja klassiruumid läbikäidavad. Tuli arvestada, et kõrvalolevates ruumides on ka tund, seepärast oli distsipliin tunnis väga oluline.
C: Minu jaoks oli suurim õppimiskoht süsteemsus - alguses oli väga raske kõike koos hoida. Tundsin, et asjad sõidavad igaüks eri suundadesse. Nägin unes pabereid metsikult ringi lendamas ja muretsesin pidevalt asjade unustamise pärast. Nüüd, kui ma teen midagi korduvalt, siis ma üritan selle jaoks kohe läbimõeldud süsteemi luua. Katsetan, jälgin, kohandan. See tõstab kindlustunnet ja vähendab oluliselt ajakulu.
Mis on koolis muutunud?
H: Aastakümnete jooksul on palju muutunud. On ehitatud uus koolihoone ja sedagi juba renoveeritud. Lapsed on muutunud julgemaks. Nende silmaring on oluliselt laiem. Kahjuks loodetakse kõik soovid kohe ja pingutusteta saavutada.