Miks ma panin teadustöö pausile ja tulin kooli
Töötasin parasjagu teadlasena Viinis – uurisin selgroogsete loomade aju arengu molekulaarseid mehhanisme – kui otsustasin tulla haridusvaldkonda. Kui kauaks, polnud selge, aga proovima kindlasti pidin. Mitte, et see mõte oleks kuidagi üleöö valgustusena sähvatanud, vastupidi: idee oli küpsenud aastaid, aga kunagi polnud seda õiget julgust ega võimalust. Mõlemaid pakkus mulle Noored Kooli.
Armastan teadustööd väga. Loodusainete hea tundmine aitab maailma mõista tasandil, milleta ma enese elu ette ei kujutaks. Just seda tunnet tahangi jagada: tunnet, et õppimine, uurimine, uudishimu ongi see, mis elu käima tõmbab, igapäevase imeliseks muudab. Tee ainult silmad lahti ja vaata. Mulle tundub, et lastes – nagu teadlasteski – on too tunne veel kirglik ja elav ning minu roll koolis on näidata õpilastele, et süües kasvab isu, et uudishimu toites kasvab tahtmine teada saada ja see on uskumatult mõnus tunne. Palju mõnusam, kui telefonis kerimine, sest teadussõltuvus on positiivse loomuga, sellest tulenev nauding pikaajaline ning sügavast mõistmisest lähtuv interaktsioon teiste inimestega siduvam ja kandvam kui pelk arvamuste ja like’ide torm.
Mulle teeb muret, et lastele ei meeldi koolis käia. Mulle teeb muret, et nad õpivad hinnete pärast. Mulle teeb muret, et keskmine kool on nagu kombinaat, kus võimalikult väikeste kuludega püütakse tagada võimalikult kõrge tootlikkus. Mulle ei tee muret, et lastele ei meeldi STEM-ained, sest probleem pole lastes, vaid süsteemis. Loodusained peaks tooma avastamisrõõmu, mitte lihtsalt ära õppimist. Just viimast suur hulk eesti õpilasi aga olude sunnil viljeleb. See ei pea olema nii. Haridussüsteem peaks olema inimesele, mitte vastupidi. Inimene ei ole toodang, millele PISA testidega kvaliteedikontrolli teha.
Ülikoolis õpetasin liiga tihti tudengeid, kes õppisid õppimise pärast. Kes tegid, sest kästi. Kes ei mõelnud ise, vaid täitsid ülesannet. Ülikoolis! Tahes-tahtmata tekkis tunne, et need noored inimesed on koolis katki tehtud. Vabrikutoodang. Funktsioneerib, aga kelle jaoks? Need mõtted tegid vihaseks, ja tegid haiget. Teadusmaailma vati sees mõnulemine läks üha raskemaks: järjest enam tundsin, et elan mingis paralleelmaailmas, aga võiksin „päris“ maailmas midagi ette võtta, kuidagi panustada.
Seepärast otsustasingi teadustöö pausile panna ja kooli tööle minna: et anda edasi vaimustust, mida teadus mulle pakkunud on, et mõelda kaasa, kuidas peaks kool muutuma, et see vaimustus ei kaoks juba eos, ning teha tööd, kus ma iga päev tunnen, et ma tõepoolest muudan midagi. Kui tahad inimesi aidata, tee nad lapsena õnnelikuks. Õpetajana pole minu võimuses kõiki lapsi õnnelikuks teha, aga nende ellu positiivse laengu andmine küll.
