Minu jaoks on programmis Noored Kooli osalemine kui terviksüsteem, millel on mitu tugevalt seotud ja üksteist toetavat tahku. Kõige silmapaistvam ja olulisem neist on ilmselgelt kool – mitmenäoline ja arvukalt erinevaid emotsioone pakkuv igapäevane keskkond. Aja möödudes võib märgata, et on tekkinud kindel päevaplaan, mis valdavas osas koosneb kontakttundidest ja järgmise päeva tundide ettevalmistamisest. Samas see, milliseks üks päev lõppkokkuvõttes kujuneb, on alati erinev. Minu arvates ongi see õpetajatöö suur pluss: mul on ees plaan, mida, kuidas ja miks teha, kuid see, millisena teooria praktikas rakendust leiab, on liialdamata öelduna KÕIKIDE tegurite koostoimimise tulemus. Võin julgelt väita, et kahte ühesugust päeva, isegi kahte ühesugust tundi, isegi kui need on paralleelklasside tunnid, ei ole minul veel selle poole aasta jooksul olnud.
Nii nagu koolis ei ole kahte täpselt ühesugust päeva, ei ole ka kahte täpselt ühesugust inimest. Just inimesed võiks olla teine oluline märksõna, mis minu jaoks on teinud programmis osalemisest kogemuse omaette. Alustades õpilastest, peaaegu kahesajast 5. kuni 9. klassi õpilasest, kellel on ühelt poolt sinule kõrged ootused – et tund oleks huvitav, et saaks ise midagi meisterdada, proovida ja katsetada –, kuid kes teisalt annavad oma vahetute emotsioonide, väljaütlemiste või kirjapanekutega päevale värvi. Nii näiteks toob muige näole see, kui hilisõhtul, mil nii väga tahaks juba magada, avastad õpilaste töid parandades, kuidas mügarbakteritest on saanud küberbakterid või pookimisest poogeldamine. Vähem ei ole õpilaste kõrval tähtsad ka lennukaaslased – inimesed, kellega koos õppides ja arenedes ei pane imeks, kui kiputakse juba üksteise lauseid lõpetama või mõistetakse üksteist sõnadetagi. Peale ühise eesmärgi nimel töötamise jagatakse nii rõõme kui ka muresid, üllatusi ja hämmingut, toetatakse, kuulatakse, nutetakse, räägitakse, arutletakse, analüüsitakse …Kolmandaks, kuid kindlasti mitte tähtsuselt, on eneseareng ja iseenda tundmaõppimine. Pooleaastane koolis õpetamine on pakkunud juba praeguseks aastate jagu mitmesuguseid emotsioone ja muu hulgas oskan aega planeerida mitu korda efektiivsemalt. Suurenenud on teadmine, et väikesed energiavarud eksisteerivad tegelikult veel ka siis, kui usk nende olemasolusse on väsitava koolipäeva ja õppetundide ettevalmistamisega jäägitult kadunud, või et alati ei peagi olema kerge, sest muidu ei oleks enam kuhugi püüelda, midagi muuta, veel paremaks teha…
Lii Lõhmus (8. lend)