Elu õppetund trollis

Neli Noored Kooli 3. lennu eesti keele õpetajat sõidavad täna trolliga. Emotsioonid on laes, pole ju kõik koos kaks nädalat kokku saanud. Jututeemasid on lõputult, jagamata emotsioone veel rohkem. Nii see jutuvada trollis lahti läheb. Noored blondid emakeeleõpetajad on rõõmsad ja õnnelikud.Tuleb kuri tädi: „Mis te neiud arvate, et kogu troll tahab teie juttu kuulda või? Äärmiselt ebaviisakad inimesed. Milline kultuuritu käitumine! Ja kus koolis te üldse käite? Ma tean küll neid Tallinna koole. Selline käitumine! A ma tean küll, teiesugused ei õpigi üldse!” (Ja olgu siinkohal märgitud, et kui ta meie juttu tõepoolest nii hästi kuulnud oleks, siis oleks ta ju ka teadnud, millest me räägime, ja aru saanud, et me EI ole õpilased, vaid et me OLEME õpetajad.)Nojah … Kadri mõte on õige, andke andeks, et meil on emotsioonid ja et me oma rõõmu väljendame. Ega üks korralik eestlane peab loomulikult igal pool vait olema ja morni näoga istuma. Siis on kõik korras!Aga „tublile kodanikule” ei hakanud me siiski mainima, et mõni meist on juba põhimõtteliselt magister ja et käime koolis küll … ainult et õpetamas! No igatahes järjekordne näide, milliseks ma EI soovi oma õpilasi kasvatada. Ja isegi kui ma vahel harva klassis närvi lähen, siis näevad õpilased vähemalt, et emotsioonid on inimlikud ja iga inimene võib vahel emotsioone välja näidata.