Aasta viimane neljapäev ja soovid minu väikestele
‘’Hello, how are you, I’m fine, thank you.’’ Üks minu selle õppeaasta eredamaid hetki oli see, kuidas minu esimese klassi õpilane ütles tundi vaatlema tulnud välismaa õpetajatele selle lause - ilma ühegi pausita, ilma ühegi palveta minult ja õiges kontekstis. JESS!
Teine õpilane kolmandast klassist, kes samuti õpib esimest aastat inglise keelt, on tulnud tagasi reisilt ja jookseb minu juurde sööklas: ‘’Õpetaja, ma rääkisin reisil inglise keelt!’’ Ja jätkab ette lugedes lauseid, mida ta kasutas. Oeh. JESS! Jälle jess!
Kõik edulood pole seotud inglise keelega. Proovin alati toonitada, et suhtume üksteisesse hoolivalt ja ei naera üksteise üle, kui midagi läheb valesti või keegi kardab, vaid hoopis aitame ja toetame üksteist. Vaadates filmi, kus elevant kartis laulda, puhkes suur osa klassist tema üle naerma, aga üks poiss suunas teisi: ‘’Ta lihtsalt pabistab, ärge naerge!’’. JESS!
Ja viimane. Olen lisanud ikka meie klassi kokkulepetesse juurde õpetaja kokkuleppe: ‘’Mistakes are good!’’ (,,Vead on head!’’) ja toonitan seda alati enda tundides, tuginedes seminarides õpitule. Nad teavad, et vigadest õpime ja võib täitsa nii olla, et see, kes teeb vea, saab selle teema hoopis paremini selgeks kui see, kes kohe õigesti tegi. Ja siis ütles üks õpilane tunnis pärast seda, kui keegi teine vea tegi: ,,Aga õpetaja, te ju alati ütlete, et ,,mistakes are good?’’ Vau. JESS.
***
Käes on aasta viimane neljapäev - minu iganädalane viimane koolipäev. Neljapäev on alati olnud naljakas päev - hakkad nagu hoogu minema, aga siis paned pidurit ja nädal saab läbi. Alati on kahju, aga samas valmis nädalavahetuseks. Samamoodi on ka sel neljapäeval.
Aga seekord on teistmoodi kahju. Seekordne ‘’bye-bye’’ oli mitmeks kuuks viimane. Päev oli täis kallistusi, viimaseid lehvitamisi, kleepse ja kiituseid (ei saa eitada, et peaaegu iga päev koolis on täis kallistusi, lehvitamisi, kleepse ja kiituseid). Oi, kuidas mul on vedanud!
Mul oli nimekiri suveplaanidest tehtud valmis juba jaanuaris, aga nüüd, kui see on käes, on tunne hale-magus. Need väikesed inimesed on mulle hinge nii hinge pugenud. Soovin, et neil oleks õnnelik suvi, et nad tunnevad, et neid mõistetakse, nad leiavad mõttekaaslasi, nende vastu ollakse head, nad saavad olla õues ja joosta end ogaraks ja mis seal salata - ma loodan, et nad loevad/vaatavad midagi inglise keeles (ma ju pean inglise keele õpetajana seda lootma). Et me taas septembris klassiruumis puhanutena kohtuksime ja tunneksime koos õppimisest rõõmu. Õpiksime koos - mina õpetades neid ja vastupidi (iga päev!).
Uut kooliaastat ootan juba põnevusega - milline saab olema õpetamine siis, kui olen ühe aasta võrra juba targem? Nimekiri mõtetega juba ootab ja olen uueks ringiks valmis. Aga enne - hõissa suvi ja puhkus!