Vormsil oli mõnus...
Eile hommikul (mõne jaoks varahommikul) kell 8.30 suundus kogu viies lend Uuemõisa õpilaskodust Rohuküla sadama poole, kaasas lisanditena Pille, Liisa ja Margus. Nii algas legendaarne NK Vormsi reis viiendale lennule.
Sadamas ootas meid juba tubli praam Reet. Meri oli sile ja rahulik kui peegel, taevas pilvitu. Kui kõik olid oma tagumiku alla kiletüki leidnud, et märjal leavatekil istet võtta, tuli Liisa inimbingo lehtedega. Mängu käigus selgus, et meie lend on tervenisti paremakäeline (huvitav fakt, mida varasemad lennud igaks juhuks tulevastele viktoriinidele mõeldes meelde võiks jätta).
Saarele jõudes sai igaüks enda käsutusse jalgratta ja võiski saare vallutamine alata. Mõnus oli vurada autotühijadel teedel - kogu päeva jooksul võis minust mööda sõita kõigest 4-5 autot. Enne lõunasööki jõudsime näha lisaks kadakatele ja lehmakookidele veiseid ise, merd, turiste, rentnikke ootavaid motorollereid, klähvivat Pitsut, kilomeetrite viisi elektrikarjuseid. Ei jäänud ära ka Vormsi kooli külastus. Naised saunas rääkisid hiljem, et koolidirektor vahetas isegi kontakte kellegagi meie lennust. Ehk saab kool endale sügisest ühe õpetaja meie seast.
Loomulikult oli Liisal varuks veel bondimise mänge. Kirgliku fotojahi trofeesid saab näha laupäevaõhtusel üritusel ja miinivälja läbisime ka kõik edukalt - kõigest kahe laibaga.
Tagasitee jagunes meil kaheks - need, kes rattasadulat enda all ei talunud valisid otsetee ja valunautlejad läksid ringiga sadama poole. Mina viimaste hulgas. Kuna sel aastal olen rattaga sõitnud ainult diivanil le Tour de France'i jälgides, siis oli sadulas istumine tõesti vaevarikas. Sellegipoolest saan paarkümmend kilomeetrit rattasõitu oma treeningpäevikusse kanda, sest hoolimata suhteliselt rahulikust tempost, jäid minu jalad väntamisest pehmeks.
Päeva tegi põnevaks seegi, et praamist keegi maha ei jäänud. Ilmselt kahvatub ka päikesepõletusest tulenev ebamugavus suurepärase ilma ees. Tagasiteel küsiti ikka: "Nohh, kuidas meeldis?" Vastuseks oli enamasti väsinud ja rahuloleva naeratuse saatel "mõnusss...". Ilmselt olid küsitavad liiga väsinud, et emotsioonidest pulbitsevat ettekannet teha.
Minu esimest käiku Vormsi saarele jääb meelde tuletama rannakarbike, mille jalgupidi vees sulistades leidsin. Rannakarbike on väike ja võib varsti kaotsi minna, aga õnneks klõpsutasid Jaak ja Allar kohusetundlikult pilte (loodan, et neil film ka sees oli) ja 5. lennu mõnus Vormsi reis on tulevastele põlvedele jäädvustatud.