Jaanipäev on möödas, laulupidu kohe algamas. Ning sarnaselt pärisõpetajatele, kes peale pikka ja pingelist aastat vaba suve nautima asuvad, tõmban ka mina kooliteemalisi otsi hetkeks kokku: saadan laiali viimaseid CV-sid ja pean koolides läbi viimaseid vestlusi, et siis augustist hoo ja tuhinaga jätkata. Ent praegu ootab ees juulikuu ja suur suvi. See suur suvi, millest mõnes mõttes peaks praegu võtma maksimumi ja nautima nii et juba saab nauditud..aga naljakas on see, et ükskõik kui mõnus see suvi ei tõota ka tulla, vist veel suurem elevus on eesootava kooliaasta pärast. Selline rõõmus ärevus. Et mis, kuidas ja kas hakkab juhtuma. Sest tegelikult saab kõik olema ikkagi nii-nii uus ja tundmatu.Isegi suvekool Viimsi koolis, mis pakkus enamusele meist esmakordselt võimaluse klassi ette astuda(kui kandideerimise näidistund välja jätta) ja kahe nädala jooksul midagi õpetada, võimaldas päris koolielu vaid pealiskaudselt tunnetada. Esimesel septembril saabuv reaalsus saab ilmselt olema kordades intensiivsem. Ja sellest omakorda võib järeldada, et Viimsi kahe nädala jooksul kogetud kohvi- ja energiajoogimaitselised unetud ööd tunde ette valmistades, närveldamine esimest korda klassi ette astumisel, pea murdmine kontrolltööde koostamisel, eneselt järjekindluse nõudmine põhjus-tagajärg-distsipliinisüsteemi elluviimisel või puudumishimuliste õpilaste tundimeelitamine ei ole teps mitte möödunud raskused. Sügisest võib oodata kõige selle mitmekordistumist.Aga miks ma tegelikult üldse seda postitust kirjutan on see, et kui aus olla, siis peale kahe nädala möödumist meie õpetajaristsetest ehk suvekoolist, on eelpoolmainitud raskusi üsna keeruline kirja panna. Need lihtsalt ei tule eriti meelde ja neid peab mälusoppidest päris kõvasti taga ajama. Sest peamiselt jäi sellest pooleteisest nädalast õpetamisest meelde ikkagi positiivne. Ning kogu suvekooligi jäi pigem saatma hea tunne. Hea tunne eelkõige selle üle, kuidas vaid lühikese ajaga oli märgata õpilaste edusamme ja kuidas võib-olla õnnestus kohta, kus enne puudus täielik huvi aine vastu, istutada väike uudishimuseeme. See tunne oli midagi uut ja täiesti sõnulkirjeldamatut. Seega julgen mõelda, et kui eesootaval aastal mitmekordistub õpilaste, klasside ja tundide arv, mitmekordistuvad mured ja vaeva hulk, siis mitmekordistub ka see hea tunne, kui märkad, et su tegevusest on õpilastele kasu. Ja see on juba väärt ootamist..:)