Vaatluspraktika - 2016. aasta kevad

See kui ma viimati põhikoolis istusin oli juba aastaid tagasi – ei taha arvutama hakatagi kui mitu aastat ning palju ma sellest ajast üldse veel mäletan!? Seepärast olin ennem praktikat ootusärev ja püüdsin pingsalt seda elu seal koolis meenutada – milline oli kool, millised olid õpetajad, milline ma ise olin, milline oli mu mõttemaailm ning mida ma üldse too aeg elust arvasin ja ootaisn. Kas tänane kool on sama mis varem? On ju hoopis teine aeg - maailm on avatum, Tiigri Hüpe, Digipööre, Kiusamisvaba Kool jne.?

Eeldasin, et kuna vahepeal on niipalju juhtunud ja muutunud, siis satun ilmselt kuskile tuttavasse tuleviku. Päris hõljukrulasid ei oodanud kuid midagi sinnapoole.

Kool, mis mulle välja valiti tegutseb Pärnus juba aastast 1875. Hetkel põhikoolina ja seal õpib veidi üle neljasaja lapse. Seega selline parajalt suur, kuid piisavalt hubane ja väike, et seal end piisavalt privaatselt, kuid mitte väga anonüümsena tunda.Direktor võttis minuga ühendust, saime ta kabinetis kokku ning ajasime paar kolm tundi juttu. Oleksime kauemgi rääkinud, kuid järjekord ta ukse taga muutus juba valjuhäälseks. Nii jäid paljud olulised, just kooli puudutavad teemad, käsitlemata. Tahtsin saada ju kinnitust oma ettekujutusele futuristlikuks muutunud koolist, digitahvlitest,  veebipõhisest õppest ja kõigest uuest, mida ma ilmselt ettekujutadagi ei oska.Visuaalselt tundus direktori kabinet pigem funk. Õpetajatetuba sisaldas sisustuselemente pea kõikidest eelmise sajandi ajastutest 1930-2000 - esindamaks justkui läbilõiget kooli õpetajannade vanuselist koosseisust. Jah õpetajannade, sest nagu ma mäletan oma koolist, siis ka siinses koolis märkasin vaid mõnd üksikut meesterahvast: direktor ja kehalisekasvatuse õpetaja. Aga täna - täna on ju hoopis teine aeg ! Meil on võrdõiguslikkusevolinik, kvoodisüsteemid jne. "Ilmselt on see kõik uus lihtsalt vanas vormis ja meesõpetajad on ilmselt kuskil väljasõidul" - olin ma oma järelduses suhteliselt kindel. Uskusin, et küll praktika ajal saab kõik selgeks.Nagu direktoriga hiljem kokku leppisime, siis jälgima hakkasin ma kõige raskemat klassi -  7b ja õpetajannat nimega Arina. Arina annab koolis geograafiat, bioloogiat, keemiat, loodusõpetust, juhib loodusringi, on klassijuhataja kahele klassile, oskab lindude keelt ja tegeleb veel mõnede koolielu jaoks oluliste teemadega. Seega igati tubli ja eesrindlik õpetaja, kelle varjuks olemine tundus lihtsalt uskumatu vedamisena. Nii jõudis kätte 2. mai.Kuna ootusärevus oli suur, siis käisin mitmeid kordi kooli ukse taga juba 1. mai õhtul. Sisse pääsesin siiski alles 2. mai varahommikul kell 5, kui uksi lõgistades avastasin lukustamata avariiväljapääsu. Majas oli õdus vaikus ning akendest hakkasid sisse kiirgama esimesed päikesekiired.Olin ennast just geograafia klassi ukse taha istuma sättimas, kui läbi tühja koridori kajas "No tere hommikust ! - juba kohal?! - õige!". End ehmatusest kogudes ja käega silma paistvat päikest varjates tundisn ära direktori. Ta oli kohvitass käes ja sussid jalas tegemas hommikust jalutuskäiku. Sättis korda stende ja aknalaudadel olevaid taimi. "Kõik peab päeva alguseks olema mitte korras vaid briliantne" - üles ta mind endaga kaasa kutsudes. Nii jalutasime ja vestlesime me hommikul kella kaheksani, mil hakkasid saabuma esimesed õpilased.Kui kohale jõudis ka Arina, siis sättisin end klassiruumi, kus pidi hakkama 7b klassi tund.Peadselt valgus klass täis ka õpilasi. Kuna ülesandeks oli klassi jälgida ja neid mite mingil juhul segada, siis olin end vastavalt ka maskeerinud, seetõttu jäin õpilastele märkamatuks. Tolle päeva ülesandeks oligi mul jälgida vaid 7b klassi ja nii liikusin ma nendega terve päeva klassist klassi. Reetsin end päeva viimase tunni lõpus, kui pidin kiirustades veidi ennem tunni lõppu lahkuma. Esitlema ma end ei hakanud, kuid võpatuste ja kiljatuste järgi sain aru, et mind on märgatud.Kui sellest päevast järeldusi teha, siis seda, et esialgu olin veidi pettunud. Ei mingeid mees õpetajaid, ei mingeid futuristlike lahendusi. Kool oli ikka selline nagu ma seda mäletasin - olid head ja mõned mitte nii head õpetajad ning mõned kes ei tohiks üldse lastega tegeleda. Olid oma Tootsid ja Teeled ning mõned toolid ja lauadki olid otse kui filmist "Kevade". Uus oli vaid see, et vähesel määral kasutati projektorit ja tahvelarvuteid, et lisaks nätsule tuli mõnelt lapselt hoiule võtta ka telefon, mida ta lakkamatult paitada üritas. Hea ja uuenduslik oli ehk veel see, et tundides oli rohkem grupitöid, liikumist ja õues olemist.Kuid kui meenutada tundide sisu ja lastega töötamist (välja arvatud see üks tund - millest ma siinkohal parem ei räägi), siis see kõik oli kena. Kõigiga tegeleti, kõiki kaasati, kes ei taibanud aidati järgi, lapsed said piisavalt liikuda, õpetajate ja laste vahel oli lugupidav suhtlemine jne. See oli ilus - nagu üks kool olema peab. Alles siis mõistsin, et oluline ei ole see materjaalne ja need toredad abivahendid - digi ja neti - vaid oluline on pühendumine ja armastus oma töö vastu. Nagu direktor kes oma une arvelt leiab hommikul kell viis aega potililledelt tolmu võtta, nii ka õpetajad kes hoolimata oma olematust sissetulekust tulevad iga päev ikkagi kohale ja teevad oma tööd armastusega.  Pole oluline kas seinal on digitahvel ja surround helisüsteem  - oluline on tahe oma ainet õpetada ja teha seda nii, et lapsed ootaksid igal õhtul rõõmuga juba uut koolipäeva.On selge, et alati see ei õnnestu, kuid on erandeid. Näiteks hiljem, õpetaja Arinat jälgides, ei jõudnud ka mina järgmist koolipäeva ära oodata.