Teach For Slovakia väljakutse

Mustlasvanaema Valika, Stefania ja mina liikusime küla peatänavalt kõrvale ning leidsime end peatselt mudasel teel keset slummi. Kui peatänava asfalttee ääred olid täis pooleldi ehitusjärgus ja pooleldi lagunenud maju , siis slummis olid elamised kokku kopsitud juhuslikest materjalidest, raske oli eristada, kus üks maja algas ja teine lõppes.  Minu süles oli kotitäis puitbriketti, mille kandmise vaevast olime just Valika säästnud, Teach For Slovakia värske osaleja Stefania jutustas temaga elavalt slovaki keeles ning vaatamata vanaema piiratud keeleoskusele andsid kumbki parima, et üksteist mõista.Jõudes vanaema koduukseni, kutsus ta meid lahkelt sisse. Asetasin puitbriketi tuppa välisukse kõrvale. Minu ees avanenud toa nurgas põles ahi, selle ümber olid potid-pannid söögi tegemiseks ning kõrval suur nõukogudeaegne vitriinkapp. Vitriinis seisid perekonna viisakamad nõud ning selle kapi hoolikast korrast oli näha, et pisikeses räämas ruumis elav pere pole kaotanud oma uhkust – see kapp justkui sümboliseeris nende soovi parema elu järele.  Kapi ees hällis magas mõnekuune imik ema valvsa pilgu all, tegu oli Valika miniaga, kelle abikaasa oli sel laupäeval ära tööl. Teisel pool tuba oli suur diivan, millel lebas seitsmeaastane Kevin. Pärast esimest klassi soovis kool Kevini istuma jätta, kuna ta ei olnud võimeline slovaki keeles kirjutama – vanaema ütles, et seal ka tema haridustee lõppeb ning sügisest Kevin enam tagasi kooli ei lähe. Alles nüüd märkan, et toas pole ühtki ust peale selle, kust olime just sisse astunud – elamus pole ühtki magamistuba, kappi, vannituba või tualetti. See üks tuba on koduks üheksaliikmelisele perele, kolmele generatsioonile. Järgmised kolmveerand tundi jutustasime pikalt-laialt Valikaga, Stefania tõlkimas vanaema slovaki ja roma keelte segu minu jaoks inglise keelde. Oma külalislahkuses tegi vanaema mulle määrdunud tassi ühe päti-kohvi, kauge külalise puhul ei hoitud tagasi ning kiiruga kuhjati tassi viis lusikatäit suhkrut. Alles mõned päevad varem olin olnud pealinnas Bratislavas, kus ilusate majade ja uhkete autode vahel ei osanud ette näha, et mõnesaja kilomeetri kaugusel idapool ootab ees trööstitu geto.Slovakkias on kontrast roma ja valgete populatsiooni vahel jahmatav. Suurem osa romasid elavad linnade külje all paiknevates slummides, muust rahvastikust eraldatud. Külades hoiab romasid kogukonnatunne ning väljaspool valitsev diskrimineerimine. Paljud koolid on praktilises mõistes segregeeritud, sest valged vanemad panevad tihti oma võsukesed teise kooli, kui roma laste hulk koolis kasvab. Teises äärmuses saadab kool süstemaatiliselt roma õpilased erikoolidesse, et tegeleda väidetavate õpiraskustega, kuniks koolis pole enam pea ühtki roma õpilast.Koolis on roma lastel paratamatult raskem hakkama saada, kuna puuduvad struktuurid toetamaks õpilasi romakeelsetest peredest ning koolides on õpe täielikult slovaki keeles. Paljude jaoks lõppeb haridustee põhikooliga. Kel veab, saab seejärel asuda lihttöölise rolli, ametlikult või mitteametlikult, kuid pole tavapäratu olla ka mitmendat põlve töötu. Kogukondades puuduvad tihti positiivsed eeskujud, kel on õnnestunud elus läbi lüüa – ka need üksikud, kes on suutnud kadalipu läbida ja omandada kõrghariduse, vaevlevad tööleidmisega, sest ühiskondlikud eelarvamused kogu roma rahvastiku suhtes on tugevalt juurdunud.Teach For Slovakia on võtnud oma eesmärgiks töötada roma kogukonnaga, et toetada nende laste haridusteed, eelkõige kasvatab Teach For Slovakia oma osalistest haridusliidreid, kes suudaks võidelda laialt levinud süstemaatilise diskrimineerimisega ning anda roma inimestele võimalus Slovakkias läbi lüüa.Teach For Slovakia on Noored Kooli sõsarprogramm, mis töötab sarnasel mudelil tuues võimekaid ja motiveeritud inimesi teistelt erialadelt kaheks aastaks kooli õpetama, et arendada neist haridusliidrid. Veetsin kaks kuud Slovakkias toetades koolitusprogrammi osalejaid mentori ja koolitajana. Jagatud lood ja väited põhinevad minu enda ning Teach For Slovakia osalejate ja meeskonnaliikmete isiklikel kogemustel.