Tagasi kooli...

Vaheajal on mind kummitama hakkanud hoopis naljakad unenäod: olen koolis. põhikoolis. õpilasena. Unustan kehalise asju koju, vehin hirmuga vahetunnis kelleltki töövihiku ülesandeid maha või avastan, et olen esimesse tundi sisse maganud. Ärkan, tunnen kergendust ja mõtlen kaastundega oma koolijütside peale. Sest minu unenäos need asjad juhtusid üsna kontrollimatult, ilma minu halva tahteta. Juhtusid ka minu päriselus, kui saviring, laulutunnid ja õhtul köögilaua taga vesivärvidega maalimine võttis prioriteedi matemaatika töövihiku ees. Või jäi saviringi minemata sest plastmassist loomakarja oli vaja mööda beezi diivani savanni mitu tundi järjest karjatada.Õpetajana on nii oma iseseisvas töös kui ka õpilaste püüdlusi hinnates raske paike panna konkreetset piiri laiskuse ja hoolimatuse ning oma võimete tunnetamise ja mõistuse piires pingutamise vahel. Või laiskuse ja hoolimatuse ning loomingulisuse vahel.Õnneks aga paistab et taoline intensiivne periood nagu Noored Kooli programmis osalemine aitab vähemalt isiklikul tasandil õppida seda piiri tunnetama. Täna rohkem kui aasta tagasi tean, millal on parem ära öelda mõnest kohtumisest või üritusest või võtta selleks, et olla hea õpetaja, koolitööst aeg täiesti maha, ja vastupidi, millal ennast natuke tagant utsitada, et mõni ettevõetud asi lõpuni viia või midagi uut käima lüüa.