Suvest, koolist, hüplikest mõtetest ja tänutundest.

Hetkel on tunne, et augustilõpp on aeg, mida täidavad hüplikud mõtted ja võbelevad tunded :). Suure tõenäosusega läheb see kõik järgmiste nädalate jooksul nii intensiivsemaks kui konkreetsemaks. Aga praegustest mõtetest siiski:Täna sain koolis klassivõtme - klassi, mida jagan teise ajalooõpetajaga (kuigi ei ole ette nähtud, et kaks võtit kahel õpetajal on). Lugesin seda oma esimeseks toredaks töövõiduks ja tundsin sarnast rõõmu nagu oleksin juba millegi enamaga hakkama saanud. Nagu oleksin ehk kedagi juba õpetanud.Minu armas kaasõpetaja, tagasihoidliku loomusega, kohusetundlik ja pühendunud noor põhikooliõpetaja, lõikas ajal, kui mina oma 10kl veerandi töökava kallal pusserdasin, paberist kaunid püüdlikud värvilised tähed 'Head kooliaasta algust!' - kleepis need ühelt poolt kartongi ja teiselt poolt kilega üle ning sättis kenasti nööpnõeltega stendile.. Mina ise alles juurdlen, mida omapoolsele osale klassiruumi seinast riputada - paistab, et valge paberilehe kangestus kehtib ka heledate klassiruumi seinte puhul. Nagu Doris Kareva luuletuses: "Kui kõnelda üksainus kord, on vastutus nii suur, et üksi sõna ei näi väärt, et öelda.."Tervislik paanikatunne paisub aeg-ajalt nagu tuult täis puri - trackerid, töö- ja tunnikavad, vana ja uus õppekava, õpieesmärgid ja jälgimine, et kõik ikka kindasti edasi jõuaks - tsentrifuugitavad läbisegi kuskil diafragma kandis ringi. Katsun hingata sügavalt sisse ja välja ja keskenduda tundele, kuidas saabuvat tööd nautima hakkan ja kui tore mul saab olema õpilastega koostööd teha. Tunnen tänulikkust, et Noored Kooli programm aitab ja võimaldab mul unistust teostada.Üleeile sain teada, et saan ühe klassiga nädalas tunde juurde - klassiga, kellega õpetajatel on vahel veidi keeruline. Otsustasin sedamaid, et neist saavad minu lemmikud! :)Tunnen, et olen neljakuise ettevalmistuskoolituse vältel saanud palju häid teadmisi ja oskusi, aga sellest veel enam olen tänulik erilistele - joviaalsetele ja veidi ülevatele hetkedele, mida suvi meile 6. lennu gupina võimaldanud (ja koolitusprogramm tingimused loonud).Suurim vaimne vitamiinipomm on näiteks päikeseline hetk Vormsi saarelt, kus hetk enne NK osalejaks ristimist (löömist, kuulutamist) kinniseotud silmadega rannal põlvitades Vormsi jumal Ahtot kohale loitsisime (Ahto-Ahto, merevahto, mitte ühto, aga kahto) - ja kuis Ahto saabudes ennastunustavalt naersime - algul silmad kinni, siis silmad lahti. Just see õnnetunne sealsest hetkest, et oleme üksteise kõrval ja tuleme nalja ja optimismiga oma huvitava ja nõudliku väljakutsega toime, see rõõm ja kindlustunne on see miski, mis südames alles on! Aitäh, Gustav ja Margus, et Ahto me pidulikuks hekteks appi kutsusite!Ja teisalt - meie lennu NK suvekonverentsil korraldatud esimene tantsu- ja laulupidu "Öö ja ilm" - mis nõndasamuti natuke ülevust ja hulganisti joviaalsust tingis ning sealne ühteliitev tunne, et olemegi päris laulupeoga peaaegu sama joovastava ürituse (vähemalt enda jaoks) korda saatnud - ainult et natuke kiiksu ja huumoriga. Minu jaoks oli nii põnev kogemus, kuidas üritust lennukaaslastega kõik kuidagi natuke korraldasime kusjuures täiesti 'ebatsentraalselt' vaid kuidagi dünaamiliselt, loomulikult ja "horisontaalselt" - ja lõpuks kõik klappis - tammepärgadest kuni kultuuriministrini. Tahan peagi Toomas Henri Elvise kõne netti üles laadida - aga seniks rõõmustagu teid süttiv laulupeotuli ja dirigent Hirmu Surve!NK 1. laulupidu "Öö ja ilm" - lalupeotule süütamine from Triin Ulla on Vimeo.Rõõmsaks teeb, et suvekonverentsi laulupeost alguse saanud "Noored Koori" kohtub juba peaaegu 2 nädala pärast. Kas tunded ja mõtted kahe nädala järgsetes hetkedes endiselt hüplevad ja võbelevad või - lainetavad ja möllavad? :). Kahtlustan viimast, teisalt tunnen, et see ongi väljavaade kogeda elu tema tõelisuses. Tunda kergelt paanilist ootusärevust ja sinna hulka tõelist rõõmu uue peatüki algusest. Ja veel üks tänutunne, mida lihtsalt peab väljendama: aitäh-aitäh teile, varasemate lendude osalejad ja vilistlased, et olete meie lennu "Teejuhti" jätnud kõik need lohutavad laused ja näpunäited, mida keerulisematel hetkedel üle lugeda! Tänu nendele ridadele kogesin juba kevadel esimest rahulainet, mis leevendas taustal võnkuvat 'kas-ma-ikka-saan-hakkama' emotsiooni. Adudes, et jah - ma tahan ja olen valmis seda kõike kogema - nii raskuses kui rõõmus :).Triin U.