Segadus käib asja juurde ;)

Tänaseks olen neli päeva mänginud õpetajat kolmanda klassi lastele ja umbes sama kaua pole mul olnud aega lugeda National Geographicut ega mängida kändikrašši, nii et bizi-bizi-bizi. Lihtsalt ongi nii, et õpilased täidavad kogu aja – tunnis füüsiliselt, peale tunde mõtetes ja öösel unenägudes, ja iga hommik käib jõnks läbi, et huvitav, kuidas täna läheb.

Üldiselt on nii, et üks noormees tõi üllatuseks (millest ta siiski eelmisel päeval teada andis) kompvekke oma lemmikõpetajatele; üks neiu pidas oma õpetajat (mind) noormeheks, üks neiu tuli pärast tundi oma õpetajat (mind) kallistama ja üks neiu joonistas kodus oma parimatele õpetajatele (sh mina) pildi vesivärvidega liblikatest-lilledest tänutäheks parimate päevade eest.

Ja siis pisteliselt on nii, tuleb inglise keele tunnis teha 10-minutiline eesti-keeles-pahandamise-ja-arutlemise-auk, sest kõik õpilased on juba teiseks tunniks nii väsinud, et pastakad lendavad, lauad kukuvad ja pead vajuvad sülle; ja et tunnis käivad pisteliselt vaatlejad, kes reflekteerivad ja tagasisidestavad tundide läbiviimist ja õpilastega hakkama saamist. Ja vastupidiselt laste täidetud tagasisidelehtedest pärast tundi (parim inglise keele tund kooli ajaloos; mulle niiiiiiiii meeldib; õpetajad on väga toredad; ma oskan palju uusi sõnu) tuleb vahel välja, et õpetajaks õppijal ja õpetaja õpetajal on fundamentaalne mõtlemiserinevus ja arusaamine ühest ja samast õpetamismeetodist. Karusell ja ameerika mäed. Poteito-potaato. You name it. I love it.

Alice (8. lend)